Haruldased herilasämblikud võisid Eestisse sattuda tuulega
Möödunud nädalal Lääne-Saaremaalt Sõrvest avastatud herilasämblikke (Agriope bruennichi) on Tartu Maaülikooli putukateadlase Urmas Tartese sõnul varem Eestis nähtud vaid vähestel loetud kordadel.
„Eestis on just Saaremaal paar sellist korda olnud, aga rohkem ei teagi selliseid juhtumeid,“ rääkis Tartes Päevaleht Online’ile.
Samas ei välistanud ta, et neid võib kohata ka mandril. „Kui nad on jõudnud Saaremaale ei tähenda, et nad ei või jõuda mujale,“ sõnas Tartes lisades, et Saaremaal võib igasuguseid putukaid ja mutukaid rohkem avalikuks tulla, kuna seal käiakse lihtsalt rohkem looduses ringi.
Kohalikuks püsiliigiks kirevaid ämblikke Tartese sõnul sellegipoolest pidada ei saa.
„Mine tea, ehk mõni tõesti elab siin pehmema talve üle, aga teisalt on selge, et ämblikud levivad tuulega ning sügiseti, kui õhk on väikeste ämblike kootud härmalõngu täis võivad nad vabalt tuulega üle Läänemere tulla,“ selgitas putukateadlane ning lisas, et Eestile lähima paigana leidub herilasämblikke näiteks Lõuna-Rootsis.
Inimestele Eesti mõistes haruldased ämblikud ohtlikud ei ole. „Nendega ei ole mingisuguseid probleeme ja neid on ainult põnev vaadata,“ kinnitas Tartes.
Nooruslik fauna ja kliimamuutus
Põhjuseid, miks haruldased putukad ja mutukad Eestisse satuvad, on putukateadlase sõnul mitmeid ning aeg-ajalt tuleb ikka ette, et mõni uus avastus siinmail registreeritakse. Põhiliselt on aga tegemist selliste liikidega, kellel on tähendus vaid spetsialistide jaoks ning kellele tavainimene looduses muude liikidega võrreldes vahet teha ei oskakski.
„See on igati normaalne protsess ja siin kombineeruvad kaks tegurit,“ selgitas Tartes. „Meie fauna kui selline on suhteliselt noor ja siin on erinevate liikide jaoks veel kasutamata nišše,“ rääkis putukateadlane. „Teine on aga kliimamuutustega seotud. Kui on soojemaid perioode, siis on see soodne just tuule abil levivate putukate jaoks,“ märkis ta.
„Tavaline eluprotsess. Juhuse ja õnne asi. Kui mõni liik kuskile teise kohta satub ja tal õnne on, siis jääb ta seal ka püsima. Kui õnne ei ole, siis ei jää.“
Herilasämblikud toituvad peamiselt võrku sattunud rohutirtsudest ja ritsikatest. Teadlastele pakub huvi selle liigi emaste kannibalism. Sigimisperioodi algul ootavad isasämblikud võrgu serval ära emase kestumise, et seejärel paaritumise kallale asuda.
Samas juhtub sageli, et tunduvalt kogukam emane pistab isase seejuures hoopis nahka, kui tollel põgeneda ei õnnestu.
Eestis on ühtekokku teada rohke kui 500 erinevat ämblikuliiki.
