Haruldased kivisisalikud saavad kaitsekava
Kunagi Eestis täiesti tavaliste elukate hulka kuulunud kivisisalike asurkonnast on praeguseks jäänud vaid riismed. Selleks, et meil oma leviala põhjapiiril asuvad kivisisalikud siiski välja ei sureks, hakkavad asjatundjad spetsiaalset tegevuskava koostama.
TÜ ökoloogia- ja maateaduste instituudi teadur Riinu Rannap viitas, et meil suhteliselt arvukate arusisalike kõrval on punasesse raamatusse kantud kivisisalike allakäik otseselt seotud neile sobilike elupaikade kadumisega. Nimelt vajavad kivisisalikud eluks ja sigimiseks lahtise liivapinnasega alasid ning just selliseid paiku on viimaste aastakümnetega aina vähemaks jäänud. Enamasti on n-ö liikuva liivaga luitealad, liivikud ja nõmmed kas kinni kasvanud või siis metsastatud. „Kui näiteks männid on tihedaks kasvanud või on liivale mingil põhjusel tekkinud alustaimestik, pole sisalikel enam selliseid munemiskohti, kus munad saaksid päikese käes areneda,” viitas Rannap.
Buldooser loomale appi
Praegu on teada, et kivisisalikke leidub Eestis veel vaid tosinkonnas paigas, kus nende arvukus on ühes elupaiga kvaliteediga aina langenud. Et sisalike arvukuse vähenemisele lõpuks pidurit tõmmata, pidas Rannap vastava tegevuskava väljatöötamist hädavajalikuks.
Esimese sammuna võetaks selle kava alusel ette põhjalik uuring, et teada saada, kus seni meil väheuuritud kivisisalikke leidub ning kui palju on neid veel üldse alles jäänud.
Pärast seda, kui liigi seisust on täpsem pilt ees, pannakse paika konkreetsed tegevused, mida ja kui kiiresti on vaja kuskil kivisisalike päästmiseks ette võtta. Rannap tõstis seejuures esile Rootsi kogemused, kus on juba pikemat aega ning suhteliselt edukalt üritatud hinge vaakuvatele kivisisalike populatsioonidele uut elu sisse puhuda. Näiteks on seal viletsamas seisus kivisisaliku asurkondade uuele elule äratamiseks appi võetud buldooserid, millega on kinnikasvanud liivikud jälle lahti lükatud. Samuti on seal kivisisalikele meelepäraseid avatud liivikuid taastatud kontrollitult metsa põletades. Tänu aktiivsele tegutsemisele on rootslastel õnnestunudki mitmed sisaliku asurkonnad langusest tõusule pöörata.
Rannap märkis, et nii nagu on sahktraktoritega meil haruldaste juttselg-kärnkonnade ehk kõrede elupaiku puhtaks roogitud, saaks sama meetodit kasutada ka kivisisalike elupaikade korda tegemisel. Liivikutele kasvanud metsade põletamine meie oludes suure tõenäosusega kõne alla ei tule.
Isased värvuvad erkroheliseks
•• Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus jääb tavaliselt 16 kuni 18 sentimeetri vahemikku. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Sigimisperioodil värvuvad isased erkroheliseks.
•• Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut. Usuti, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune.
•• Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel – eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi.
•• Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas. Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6–16 muna ning kaevab need madalasse auku. Munade arengu kiirus sõltub oluliselt suvisest ilmastikust – kuivadel ja kuumadel suvedel on areng tunduvalt kiirem kui jahedatel ja vihmastel ning seetõttu võib see kõikuda 40 kuni 90 päevani. Tavaliselt kooruvad pojad juulis või augustis.
