Haruldaste kõrede hulk suureneb
Meie kadumisohus liikide hulka kuuluvad juttselg-kärnkonnad ehk kõred on sel kevadel tervitanud uurijaid mitmes leiukohas üle aastate vägevaima laulukooriga. See õhutab lootusi, et liik on lõpuks kõige hullemast pääsenud.
Juba ligi 15 aastat kõrede väljasuremisest päästmise heaks tegutsenud Riinu Rannap ütles kevadise kõrekohtade kontrolli põhjal, et rõõmustamiseks on põhjust küllaga. „Praegune kevad näitab tõesti, et see suur töö, mida oleme aastaid tehtud, on hakanud vilja kandma,” sõnas Rannap.
Näiteks oli seninägematul hulgal isaskõresid oma iseloomuliku kõrina lahti löönud Läänemaal Nõva kandis teada olevas kudemispaigas. „Ma pole seal veel kunagi nii palju laulvaid isasloomi kokku lugenud kui sel kevadel,” märkis Rannap. Ühtekokku tabas tema kõrv seal laulmas pea kolmkümmend sigimisindu täis isaskonna.
Samasugune võimas kõrede ühislaul pani rõkkama ka Pärnumaal Lavassaares ja Saaremaal Kuumi kandis asuvate kõrekohtade ümbruse. Tavapärasest ägedam kõrelaul on üllatanud ka Ruhnu elanikke. Oma veebipäevikusse ruhnlane.blogspot.com on kohalikud kirjutanud, et kui varasematel aastatel on saarel nähtud vaid üht-kaht kõret, siis tänavu on laulmas kuuldud lausa nelja konna. Seejuures oli üks kõre laulujoru üles võtnud isegi küla keskele jääva Kallikese tiigi kaldal. Rannapi kinnitusel on niivõrd arvuka konnakoori olemasolu Ruhnus samuti hea märk.
Tänavu palju noori
Rannap lisas, et eriti tunneb ta heameelt selle üle, et nägi nii Nõval, Lavassaares kui ka Kuumi leiukohtades vanade isaste konnade hulgas laulmas ka palju noori. See viitab, et kõredel on püsimajäämiseks hädavajalik järelkasv olemas. Ühtlasi oli ta veendunud, et neis paikades on kõredel hakanud hästi minema just tänu nende elukohtade korrastamisele. Kudemisveekogud on lahti hoitud ning ümbrus avamaad ja lahtise liivaga pinnast eelistavate kõrede heaks ulatuslikumalt võsast ja puudest puhastatud.
Kunagi meie tavalisemate konnade hulka kuulunud kõrede asurkonnast on nüüdseks alles jäänud vaid riismed. Teadaolevalt elab neid veel ainult 15 leiukohas ja nende arvukust hinnatakse 1000 isendi kanti.
Hinge vaakuva kõrepopulatsiooni jalule aitamiseks on keskkonnaametil kavas rajada Matsalu rahvusparki ohustatud liikide taastamiskeskus. Senini on Rannap nimelt ühes abilistega igal kevadel osast kudemistiikidest võetud kõrekulleseid loodusliku suremuse vähendamiseks kuni moonde läbitegemiseni spetsiaalsetes võrkkastides kasvatanud ja siis tagasi loodusse lasknud.
Keskuse loomisega on võimalik vähendada kõrede äärmiselt suur looduslik suremus nulli lähedale. Kui ühes kõre kudunööris on 3000–4000 muna, siis vabas looduses areneb neist kullesteks vaid kümnendik. Kullestest omakorda õnnestub täiskasvanud konnaks sirguda üksnes umbes viiel protsendil. Kui arvestada veel maha ka talvitumisega seotud kaod, saab kudunööride munadest suguküpseteks konnadeks ainult sajandik. Suure suremuse taga on asjaolu, et nii kõrede kudust kui ka kullestest toitub väga palju elukaid.
Ligi 427 000 eurot maksma minevas paljunduskeskuses saaks igal aastal asurkondade turgutamiseks üles kasvatada senisest tunduvalt rohkem kõrehakatisi. Euroraha abiga rajatav paljunduskeskus peaks kõrede kasvatamiseks valmis saama kas järgmisel või ülejärgmisel keva-del. Kõrepopulatsioonile juurdekasvu tootes peaks keskusel tööd jaguma vähemalt neljakümneks-viiekümneks aastaks.
Valju lauluga konn
•• 20. sajandi esimesel poolel oli kõre Lääne- ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel väga iseloomulik ja arvukas liik.
•• Kõre on kohastunud eluks päikesepaistelistel luite- ja nõmmealadel ning ranna- ja luhaniitudel. Päevase varjupaiga kaevamiseks vajab ta liivast pinda, toitumiseks madala rohuga paiku ja kudemiseks madalaid lompe.
•• Kõrede hääbumise põhjuseks peetaksegi selliste elupaikade kadumist 20. sajandi teisel poolel.
•• Kõret on varem nimetatud ka juttselg-kärnkonnaks. Nimetus iseloomustab tabavalt selle kuni kümne sentimeetri pikkuse looma välimust: rohekal-pruunikal-hallikal seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on hõlbus teda teistest konnadest eristada. Nimetus kõre tuleb aga isaste konnade omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ja võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele.
