Hävitajad tulevad poole tunniga

Ülehelikiirusel piiririkkujaid belglased püüda ei suudaks NATO lennukid käisid eile pärastlõunal Virumaa kohal tutvumislennul

Ehkki Baltimaade õhuruumi valvavad NATO hävitajad paiknevad Eestist sadu kilomeetreid eemal Põhja-Leedus, jõuavad nad häda korral üsna nobedalt ka Soome lahele piiririkkujat peletama.

Kuna Kellavere radar Virumaal on võimeline tabama lennukite liikumist rohkem kui neljasaja kilomeetri kauguselt, siis silmavad Balti õhuseirajad piiri eiravaid lennukeid juba siis, kui need oma lennuvälja kohal kõrgust võtavad. Kui aga toimub sissetung Eesti õhuruumi, liigub sõnum sellest Leetu, Kaunases paiknevasse baltlaste ühisesse õhusuveräänsuskeskusse, kuhu jookseb tervikpilt Läänemeremaade õhuruumist. See edastab info omakorda Saksamaale NATO juhtimiskeskusesse. Baltlaste rolliks on ennekõike infot püüda, sest Šiauliai lähistel Zokniai lennubaasis paiknevaile hävitajaile nemad õhkutõusukäsku anda ei saa. See on NATO ühendatud õhuoperatsioonide keskuse ülesanne.

Reaktsiooniaeg mõned minutid

“Täpset reaktsiooniaega ei saa ma öelda, kuid see kestab vaid minuteid, mille jooksul tuleb neil õhku tõusta,” ütles Leedu õhujõudude ülem kolonel Edvardas Mažeikis Eesti Päevalehele. Eksperdid viitavad, et hävitajate reaktsiooniaeg kõigub kolme ja üheksa minuti vahel. Kolmeminutine reaktsiooniaeg eeldab eelsoojendatud mootoreid, kuid selline rahumeelne missioon nagu õhuturve Balti riikides viitab pigem aeglasemale õhkutõusule 6-9 minuti jooksul.

Piloodid on pidevalt valmis tegutsema, kuid enamasti sisaldab see valmidus pikki ootetunde. “Lendur ei istu kogu aeg piloodikabiinis,” kinnitas kolonel Mažeikis. “Ta istub enamasti puhkeruumis tugitoolis ja vaatab telekat. Kui olukord areneb õhuruumi sissetungini, siis loomulikult piloot jookseb lennuki juurde ja hüppab sisse ja lendab kohale. Neil on ainult üks probleem – nad ei saa lennukist kaugele minna.”

F-16 tüüpi hävitajate valdav tegevuskõrgus kõigub 2 ja 10 kilomeetri vahel, tegevusraadius küünib 750 kilomeetrini, mis tähendab, et kütusepaak võimaldab sõita nii kaugele, seal veel tarviduse korral kütusekulukas õhuvõitlus maha pidada ning tagasi baasi jõuda.

Vene hävitaja sööst piki piiri jääks ilmselt Leedust tulevatele belglastele püüdmatuks, kuid nende aeglasemale eskortsõidule ja näiteks mõõdukamal kiirusel liikuvatele radarlennukeile jõuaks F-16 järele. “15-20 minutit pärast õhkutõusu ja nad on kohal,” selgitas Mažeikis. “Tõsi küll, kõik sõltub sellest, kui kiiresti liigub sihtmärk.”

Arvestada tuleb sedagi, et mitte kogu lõiku Zokniaist Eesti põhjarannikule poleks võimalik läbida ülehelikiirusel. Õhkutõus, pidurdus ja ettevalmistus sissetungija tuvastamiseks nõuavad kõik patrullhävitajailt aeglasemat tempot.

Jultunuma ja käsklustele mittealluva piiririkkuja kohtlemiseks on patrullijail kaks veretut võimalust: sundida tagasi pöörama või panna maanduma. Sõites piiririkkujale ette, tekib tema lennutrassile eessõitja mootoritest tuleva heitgaasijoa tõttu mittekandev õhukiht. Seega satub rikkuja ridamisi õhuaukudesse ja kukub jupi allapoole. Missugustel juhtudel võivad belglased tule avada, sellele ei saanud selget vastust ei Eestist ega Leedust.

Praegu tasuvad lendude eest belglased

Suurem osa viimase aja õhuruumirikkumistest Vene lennukite poolt on aset leidnud Eesti põhjapiiril, kus Peterburist rahvusvaheliste vete kohal Kaliningradi lendavad sõjalennukid on Eesti piiril nurki sirgeks sõitnud. Samas on Vene piloodid ette võtnud ka otsesemaid provokatsioone, sõites ülehelikiirusel Eesti piiri poole, keerates siis järsku napilt enne Eesti taevasse jõudmist kõrvale. Kuigi eile ka Eestis käinud NATO patrull-lennukid teevad regulaarselt harjutuslende, ei hakka hävitajad enamasti taevas tühja tiirutama. Lennud on kallid, F-16 Falcon tüüpi hävitaja puhul umbes 3000–5000 USA dollarit ehk 35–60 000 krooni tund ja seetõttu tõusevad nad taevasse häire korral. Siiani pole selge, kes õhuturbe eest maksma hakkab. Praegu teeb seda põhiliselt Belgia, kuid kelle õlule peamine maksekoorem edaspidi laotakse, ongi üks tähtsamaid tööküsimusi.