„Afganistanis käies sain ma aru, et Eesti mehed ja naised teevad seal väga vajalikku tööd ja kui nendega seal midagi juhtub, siis meie kohus on neid aidata nii palju kui võimalik,” räägib Gil. Varsti pärast käiku Afganistani jättis Gil töö sotsiaalministeeriumis ning asus juhtima Ida-Tallinna keskhaigla juurde kuuluvat taastusravikeskust. Üheksa kuud hiljem sõlmisid haigla ja kaitsejõudude pea­staap tema eestvedamisel koostöölepingu, mille järgi saavad välismissioonidel vigastatud sõdurid taastusravi just Ida-Tallinna keskhaiglas.

Eelmisel aastal raviti haiglas 23 kaitseväelast ning umbes 80 juhul anti ambulatoorset ravi. Tõsi, osa sõdureid käis ravil rohkem kui ühe korra, nii et need arvud vigastatud kaitseväelaste hulka täpselt ei näita.

Endast rääkides eelistab Gil jääda tagasihoidlikuks ning eelistab pigem esile tõsta kolleegide head tööd. „Minu jaoks on suurim edulugu see, millise empaatiavõimega kogu mu meeskond kaasa tuli,” ütleb ta. Teiseks tõstab ta esile taastusravi vajavad sõdurid. „Inimene, kes oli enne ratastoolis, nüüd kõnnib. Mis mind sellest veel rohkem motiveerida saaks?” küsib ta.

Gil lisab aga, et sama palju, kui taastusravispetsialistidest sõltub ravi edukus ka patsiendist endast. „Kõigepealt peab ini­me­ne ise tahtma paraneda ja alles siis saame meie teda aidata.”

Gili teeb eriti rõõmsaks see, et vigastatud sõdurite taastusravi tsiviilhaiglas aitab neid lihtsamalt nii-öelda tavamaailma tuua.