Heinz Valk: immigrandist saaks kasvatada Eesti kultuuri hoidja

Värskest küsitlusest selgus, et enamus Eesti elanikke peab järgmiseks suurimaks väljakutseks rahvuse ja kultuuri säilitamist. Eesti taasiseseisvumise eestvedaja Heinz Valk leidis, et kõige kiiremas korras tuleks antud kontekstis asuda tegelema rahvastiku vähenemise peatamisega.

-Eesti Päevalehe tellitud uuringust selgus, et suurema osa Eesti elanike hinnangul peaks riigi järgmine suur eesmärk olema rahvuse ja kultuuri säilitamine. Mida sellisest tulemusest arvata?

Küsimus on pigem Eesti rahva kasvatamises, mitte säilitamises. Säilitamisega me kuigi kaugele ei jõua. Meil on vaja rahvast tublisti suuremaks kasvatada. See on paratamatu, sest ma ei kujuta ette, mis Eestist ja Eesti rahvast saab, kui praegune tendents jätkub. Osa noortest lahkub, osa ei taha laste sünnitamise-kasvatamisega tegelda, kuna elu pakub muud ahvatlevamat. Siis kui ühel hetkel pole enam rahvast, siis milleks see kultuur enam?

Siis võib-olla elavad Eestis mingid teised rahvad, kes kord või paar aastas panevad Eesti rahvariided selga ja mängivad eestlast. Selliseks museaalseks objektiks taanduda oleks ikka ääretult kurvastav ja mõttetu.

Kuigi me oleme maailma mastaabis oma vähem kui miljoni liikmega üsna tühine nähtus, on meis midagi omapärast. Meie olemise, püüdluste ja kultuuriga, mis erineb teistest rahvastest, lisame ühe omapärase killukese kogu inimkonna kultuuri üldisesse mosaiiki.

-Teie hinnangul tuleks siis eelkõige tegeleda demograafilise küsimusega?

Jah. See oleks kõige tähtsam. Väljavaated selles osas on üsna mõrud. Nagu rahvastikuteadlased on maininud, mõne aja pärast saab iseseisvaks või täiskasvanuks see kõige kõhnem põlvkond, mis on sündinud pärast Eesti taasisesiesvumist. Siis väheneb katastroofiliselt koolilaste ja üliõpilaste arv, mis omakorda hakkab mõjutama ka järgmisi põlvkondi. Tegemist on omamoodi allakäigutrepist minekuga.

-Kuidas suhtuda sisserändesse? Kas immigrandist saaks kasvatada Eesti kultuuri hoidja?

Miks ei saaks, kui me jõuaksime nii kaugele, et ei suhtuks välismaalastesse, kes siia elama tulevad tõrjuvalt. Praegu on eestlaste sees valdavalt niisugune hoiak. Mõistan seda nende okupatsiooniaastate ja kannatuste taustal, eriti selle järel kui eestlased kippusid omal kodumaal vähemusrahvuseks jääma. Ühelt poolt on see mõistetav, kuid teisalt oleme olnud 20 aastat taas vabad ja selle tõttu võiksime juba hoopis teistmoodi suhtuda neisse, kes otsustavad oma jõu rakendada Eesti teenimisse.

See on keeruline protsess ja sallivamaks muutumine ei sünni üleöö. Võib-olla praegune noor põlvkond, kes on kasvanud hoopis teistes tingimustes ega tea võõrsurvest midagi, hakkab hoopis avaramalt ja tolerantsemalt võõrastesse suhtuma.