Helgi – looma parim sõber
Küll on ta näinud majahoidjat, kes hommikuti hulkuvaid koeri ja kasse labidaga peksab, küll teab ta rääkida lugu sellest, kuidas kassil silmad välja torgati, saba ära lõigati, ta üles poodi ja seejärel põlema pandi.
Abielus koerte varjupaigaga
Helgi on kirjutanud raamatu “Loom vajab sind”, mis propageerib kaastunnet ja hoolitsust loomade vastu. Raamatu, mida võimaluste vähesuse tõttu kunagi avaldatud pole. Vestlusest Helgiga jääb mulje, et loomakaitse seltsi justkui eriti kellelegi vaja pole. Et organisatsioon jõuetult tuuleveskitega võitleb, suur osa inimesi aga endiselt loomakaitsjatesse kui “hulludesse vanamuttidesse” suhtub.
Vajadus loomi kaitsma hakata tuli Helgi ellu ootamatult ja iseenesest. “Ühel hetkel ma vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas maja juurde sõitis koerte varjupaiga auto. Mõtlesin, et keda nüüd siin püüdma hakatakse. Võeti siis õhupüssid ja igasugused muud riistad välja, aga nagu selgus, oli püüdja naisterahvas ja tegutses siiski inimlikult. Tema käest saingi teada, et Saue vallas on koerte varjupaik ja et seal on tingimused väga halvad. Sellest hetkest, kui seal ära käisin, olen varjupaiga ja koertega nagu laulatatud. See oli kaksteist aastat tagasi,” meenutab Helgi.
Koos Tehnikaülikooli õppejõu Maie Lepaga hakkas Helgi uue ja parema koerte varjupaiga tarvis sobivat maalappi ja selle kasutamise võimalust otsima ning tänu Saku valla abile see ka leiti. Hulkuvate loomade uueks koduks sai Tänassilma külas asuv sõjaväekasarm. Loomasõbralik maaomanik oli varjupaiga rajamisega oma maalapile lahkesti nõus.
Praegu Helgi varjupaiga liige enam ei ole (varjupaiga tööd korraldab MTÜ Tallinna Kodutute Koerte Varjupaik), kuid käib seal aeg-ajalt siiski vaatamas, kuidas loomadel läheb.
Varjupaigas on tänaseks valminud loomade vastuvõturuum, boksid väiksemate koerte jaoks, köök, talitajate ruumid ja toidujaotamise ruum. Praegu elab seal umbes 50–60 koera, paljud varjupaika toodavatest koertest hukatakse ülalpidamisraha puudusel.
Appi – toas on ämbliku moodi skorpion!
Päevasel ajal Saue raamatukogus töötades (seal on Helgi töötanud peaaegu 25 aastat) heliseb pidevalt tema telefon. Probleeme, millega inimesed loomakaitse seltsi poole pöörduvad, on mitmesuguseid. Mõned neist uskumatult julmad lood loomade piinamisest, mõned justkui väljalõiked mõnest parimast absurdikoomiksist.
“Mulle helistas just jõulude eel üks muusik. Ütles, et temal on ämblik. Esimese hooga käis mul seest läbi kerge võpatus, küsisin, et mis selle ämblikuga siis on? Tema vastu, et ei tea, kas see ikka on ämblik, tema meelest on see skorpion. Arvas, et keegi on majja skorpioni toonud ja selle lahti päästnud. Kodus läks tal elekter ära ja kui tule põlema pani, nägi seinal skorpioni. Tuli siis Lasnamäelt, suur tugev mees, hilja õhtul suure liitrise purgiga Sauele. Pani purgi lauale ja küsis: no mis teie arvate? Teate, mina ei oska neid ämblikke liigitada, aga skorpion see küll ei ole, ütlesin talle. Huvi pärast uurisin hiljem järele ja tuli välja, et see oli kõige ehtsam majaämblik.”
Hüljes istub kivi otsas ega liiguta
Teine juhtum, mis Helgile meenub, on seotud ühe veeloomaga. “Helistas inimene Haabneemest ja küsis, kas mina olen loomakaitse seltsi esinaine. Vastasin jaatavalt. Kas teate, ütles ta, kivi otsas on hüljes, kivi otsas on hüljes ja ta ei liigu. Olen ma nüüd tõesti loll või, aga minu meelest on hüljes, rääkis ta. Soovitasin tal järele uurida, kas ikka on. Binokliga vaadata. Helistas mulle umbes kümme korda ja lõpuks sain veel sõimata ka. Ta oli veendunud, et on hüljes ja küsis: kas teate, kui kaua ta seal kivi otsas istunud on? See pole ju enam normaalne, mis ma siis nüüd tegema pean? Küsisin vastu: mis siis mina nüüd tegema pean? Olete loomakaitsest või ei, kurjustas ta. Ütlesin, et pange kummikud jalga ja minge vaadake, kuidas seal olukord on. Tema arvates oli vaja päästearmeed. Hiljem sain teada, et oli ka Fred Jüssile helistanud. Fred Jüssi olla öelnud, et las see hüljes olla seal kivi otsas!
Loomakaitse selts tahab varjupaika pidada
Koerte varjupaik on ajakirjanduses palju tähelepanu pälvinud. Enamasti sellepärast, et seal asjad halvasti on. Helgi arvates on kord käest ära just seetõttu, et ei leita inimest, kes varjupaiga juhtimist südamega võtaks. Paar kuud tagasi võttis varjupaiga üldkoosolek ametist maha ka varjupaiga senise juhataja Liina Kolmanni, põhjuseks tööülesannete puudulik täitmine.
Oktoobris toimub kommunaalameti korraldusel konkurss varjupaiga pidaja leidmiseks. Helgi sõnul kavatseb loomakaitse selts osaleda, lootes varjupaiga tööd ise koordineerima hakata. Helgi lubab, et kui see peaks juhtuma, paraneb olukord varjupaigas ja peavarju leiab senisest rohkem hulkuvaid loomi. Samuti lubab ta, et rohkem infot loomade kohta võimalike omanikeni jõuab.
