„Kommunismi kuritegude teema ei seisa lähiajal mitte ainult teadlaste töölaual. Kuni Venemaa eitab Eesti okupeerimist ja annekteerimist ega võta vähimatki vastutust okupatsioonivõimu poolt Eestis toime pandud inimsusevastaste kuritegude pärast, seisab see teema paratamatult ka poliitikute töölaudadel. Olgu tegemist kahepoolsete kohtumistega, Euroopa Parlamendiga, Euroopa Nõukoguga jne. - meie huvi ja kohustus on saavutada see, et lõpuks ometi suhtutakse kommunismi kuritegudesse samamoodi, nagu natsikuritegudesse on suhtutud viimased kuuskümmend aastat ja rohkem, kirjutas Andres Herkel oma ajaveebis.

Herkeli sõnul tasub eenutada, et viimaste aastate jooksul on toimunud mõnigi murrang.
„2002. aastal mõistis Eesti Riigikogu hukka kommunistliku okupatsioonirežiimi kuriteod. Muide, ka selle otsuse seletuskirja koostamisel aitas kaasa inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni ekspert Toomas Hiio.“

2006. aastal võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni, kus kinnitati vajadust mõista hukka totalitaarse kommunismi kuriteid.
Tänavu tehti Euroopa Parlamendis ettepanek tähistada Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeva kommunismiohvrite päevana - see algatus võiks tulevikus tuua Ida-Euroopa tragöödia selgemini ka lääneeurooplaste teadvusesse.

„Kommunismi kuritegude küsimus on saanud meie jaoks isegi kasvavalt tähtsaks sedamööda, kuidas Venemaa püüab nende kuritegude sooritamist Eestis eitada või pisendada ning kuidas õigustatakse stalinistlikke repressioone,“ tõdes Herkel.
Nüüd tuleb tema sõnul kiita inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni tööd, selle juhti Max Jakobsoni, aga ka president Lennart Meri ettenägelikkust, kes komisjoni just niisugusena ellu kutsus.
Komisjoni kuulusid eranditult välismaalased - Jakobson, Uffe Ellemann-Jensen, Paul Goble ja teised.

Küsimus polnud üldse selles, nagu ei suudaks Eesti teadlased okupatsiooniperioodidel toime pandud kuritegusid uurida.
„Ennekõike oli küsimus selles, et komisjon vajas Eesti-välist tuge ja autoriteeti - midagi, millele Toomas Hiio ja teised said oma tööd tehes kindlalt toetuda. Algusest saati oli üks peamisi eesmärke see, et me mitte ainult ei seletaks iseendale oma ajalugu, vaid saavutaksime selle, et seda seletatakse väljapoole ning seda aitaks teha rahvusvaheline rühm.“

Seega oli see Herkeli arvates nutikas algus, millest lähtudes saame juba oma algatustega edasi minna - näiteks on loodud sihtasutus kommunismi kuritegude uurimiseks.

„Tahame seda või mitte, aga kommunismi küsimus on meie jaoks võitlus ajaloo pärast ja õigus ajaloos toimunut õiglaselt hinnata. See on eksistentsiaalse kaaluga küsimus.“

Eeskätt muidugi seadsid need kuriteod ohtu meie eksisteerimise rahvana, tõid uskumatut valu ja leina.
Aga tuleviku jaoks on eksistentsiaalne ka see, et maailm meiega toimunut õiglaselt hindaks ja õigesti nimetaks.

„85-aastane Max Jakobson on alles paari aasta eest kirjutanud nooruslikult nõtke sulega raamatu "Tulevik?" (e.k. 2006). Seal sõnastab ta lõpuleheküljel Soome tugevuse, meenutades, et jõud on kärmuses. "Kärmus on üllatav sõna, kuid just seda läheb vaja rahvusliku otsuse saavutamiseks." Olgem tänulikud Max Jakobsonile selle kärmuse ja tarmukuse eest, millega ta on kaasa aidanud meie probleemi lahendamisele!“