"Eeskätt tahame oma artikliga mõjutada Euroopa avalikku arvamust, mis lõppkokkuvõttes on määrava tähendusega ka seni Venemaa tegude suhtes leebete poliitikute jaoks," kirjutas Herkel oma ajaveebis.

"Lisaks Saksamaa ja Ukraina ajalehtedele loodame samu seisukohti tutvustada veel mõneski Euroopa Nõukogu liikmesriigis."

Herkel kirjutas, et kui erandlik riik Venemaa ka pole, on tema kuulumine Euroopa tähtsaimasse inimõigusorganisatsiooni eriti imestamapanev.

"Tavaliselt võetakse riike sellisesse klubisse, kui neil on avatud demokraatia ja vaba meedia, järgitakse inimõigusi ja vähemuste õigusi," kirjutas Herkel.

Herkel märkis, et just nende eelduste puudumise pärast ei ole Valgevenet ja Kasahstani kunagi Euroopa Nõukokku võetud. "Seevastu Venemaa liikmeksolekut on kogu aeg saatnud täitmata kohustused ja lubadused."

Herkel meenutas, et juba Venemaa liikmeks saamisel 1996. aastal tehti hinnaalandus, lootes Tšetšeenia konflikti rahumeelsele lahendamisele pärast vastuvõtmisotsuse tegemist.

Tegelikult alustas Venemaa hoopis teist Tšetšeenia sõda, mis viis umbes 150 000 tsiviilisiku hukkumiseni.

"Venemaa on ignoreerinud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid Tšetšeenia sõja ohvrite kasuks. Venemaa on peatanud ka Inimõiguste Kohtu töövõimet parandava reformi," kirjutas Herkel.

"Kui kõik need teod, samuti opositsiooni ja vaba ajakirjanduse mahasurumine ning Stalini ülistamine ametlikes kooliõpikutes, pole suutnud Lääne kriitikameelt äratada, siis pärast Gruusia vastu suunatud rünnakut on Euroopa väärtuste eitamine enam kui selge."

Kuna Euroopa Nõukogu on puhtalt inimõiguste ja demokraatia kaitsega tegelev organisatsioon, ei maksa Herkeli arvates ka pragmaatilisi huve silmas pidavad argumendid, sest majanduskoostööl on hoopis teised väljundid.

"Venemaa liikmelisusel Euroopa Nõukogus võis mingigi õigustus olla siis, kui Vene delegatsioonis oli sõltumatuid poliitikuid nagu inimõiguste kaitsja Sergei Kovaljov, aga see oli väga ammu."