Tugipiilarid. Viru väravast avanev vaade Müürivahe tänava müürile on rikastatud 1960-ndate aastate raudbetoonist tugipiilarid, mis linnamüüri kui liiga suureks kasvanud dinosaurust püsti hoiavad. Viimased aastad on karmidele kontraforssidele ka linnalise otstarbe andnud: linnamüür on jaotatud paraja sammuga lambavilla butiikideks ehk müügiputkadeks. Tõuke selle kaugenägeliku arhitektuurse lahenduse teostamiseks andis keskaegsete linnaservaosmikute lammutamine, mis õilsat vaadet kaarestatud linnamüürile varjasid. Selle tulemusel hakkas müür kiirelt viltu vajuma, mille vastu leiti abi raudbetoonist.

Elamine linnamüüri ääres teisel pool sama seinalõiku jättis samuti olulise märgi Tallinna ajalukku. Sinna kerkis 1653. a esimene tänav väljaspool linnamüüri, Uus tänav, mis ka saksa keeles sarnase nime sai, Neugasse. Kui vallikraav ja muldkindlustused Viru värava ja sadama vahelisel alal linnamüürist kaugemale paigutati, siis nende sõjaehitiste alla jäänud kruntide omanikele kompenseeriti maa linnamüüri ääres vabanenud alal. Piki uut tänavat voolas algul lahtine linnaveskite veekanal, mis 1692. a kaeti ajutise palkkattega. Sillutamata püsis tänav 1730. aastani, mistõttu venelased seda Mulla tänavakas kutsusid, Zemljanaja ulitsa. Kui see nimetus tähistas uusaegseid mullast linnakindlustusi, siis võib-olla sakslaste seas levinud nimetus Hahnreigasse, Sarvekandja tänav, viitas uue aja elukommetele.

Hellemanni torn. Niihästi Uuelt tänavalt kui ka linna poolt on hästi näha kunagi Kinoliidule kuulunud Hellemanni torn. Selle all on iselaadne, ilmselt niiskuse vähendamiseks tehtud sissepääsuta alusruum. 1960.-ndatel aastatel kaldus torn koos külgneva müüri-lõiguga ühe meetri võrra välja, see toestati ja konserveeriti. Torni endises sõjamoonalaos asub praegu Pikkade Kokkade uus restoran Illusioon, kus kostitatakse nagu filmis. Illusiooni ukse kõrval on keskaegne linnaserva osmik ilusti alles, selle keldris peab OÜ Kristall kauplust Kristall, mis Eesti turu Valgevene kristallile võitis. Vist vana vallikraavi mälestuseks on tänavaehitajad sellesse punkti kõikide naabertänavate sadevee koondanud, mis suuremate vihmade ajal poekese kristalse veega täidab. Sealt paistab linnamüüri see osa, mis mujal sajanditevanuse kultuurikihi alla on mattunud.

Sama poekese maapealsest osast, restoranist Peking kuni väikese Hiinani Little China, kulgeb Hiina müür, kuhu mahuvad ära Munkadetagune torn, Leedu saatkond, Ernesto Preatoni eluase ja Bremeni torn. Pekingi omanik on Yan De Yong Wuhani linnast, kelle juures töötab ainult hiina keelt kõnelev 30-aastase staažiga šeff. Restoranis istudes võib ehedat Hiina õlut juua ja hiina ajaloo stseene eheda müüri kaarorvades imetleda.

Munkadetagune torn. Müürivahe tänava ja Munga tänava nurka jääb Munkadetagune torn, mis viitab naabruses reformiajani tegutsenud dominiiklaste kloostrile. Tornis oli 18. saj lõpuni sõjamoonaladu, 17. saj hakati seda ka Süüte-nööride torniks kutsuma. Ajaloos on torn mitu korda põlenud. 1970-80-tel aastatel torn ennistati ja hiljem avati seal kohvik. Kohviku ümber hakkasid vinduma omandivaidlused, mis 1994. aastal viimaseks põlenguks lahvatasid. Praegu on torn tühi.

Bremeni torn. Bremeni torn, algselt Bremeri torn, sai oma nime lähedal elanud kodaniku järgi. Kui vastav kinnistu vahetas 16. saj omanikku, siis uue omaniku järgi hakati torni kutsuma Kampferbecki torniks. 1950-tel aastatel raiuti läbipääs Bremeni käiku, hiljem avati käigus Bremeni baar. Asi oli kaugel Breemeni lõbusatest moosekantidest, sest torni kahel korrusel oli kuni 17. sajandini vangla. Hiljem oli seal püssirohuladu.

Kuna endise vangla interjöör jäi laomajandusest puutumata, isegi uksed on veel keskkaegsed, siis võiks tornist saada tõeline muuseum-maiuspala kõigile, keda erutab keskaegsete kivikongide romantika. Miks mitte vanas vanglas hiina roogasid maitsta, arvab Little China ja Maharadja omanik Agit Singh Bawa. Igatahes uudistajale kinnitatakse restoranis, et hinnad on seal normaalsed, külalised alalised ja ettekandjad nägusad.

Müür, mida enam pole. Edasi kulgevas unustuste müüri-lõigus on üks Vene tänava auk, kus asja eest teist taga korralik maja lammutati. Ilusalong, mis müüri varjus kaitset maailmakära eest otsib, mistõttu pole mõtet seal sees linnamüüri nägemiseks end ajakirjanikuna esitleda. Autopesula, mis on omale müüri sisse Okasroosikese lossi hoovis pesa on teinud. Väike-Rannavärav, mis kaotati 1779. aastal ja mille riismed Vene tänava, Olevimäe ja Sulevimäe ristil sada aastat hiljem lammutati. Trükikoda Vaba Maa, mille majandusministeerium hülgas, kuigi see ainsana postmarke trükib ja alati riigile tulu on teeninud. Torn Vana vene kiriku juures, mis seda kirikut oma nimega veel 19. saj keskpaigani meenutas ja siis vaikselt kadus, kirik ise oli uues asukohas Vene tänaval juba 1421. – 22. aastast saadik.

Hattorpe tagune torn. ·oti klubi restorani taustal näeb taas kuulsat ja kõrget linnamüüri, mille avab Hattorpe tagune torn. Kuulsaks tegi torni arhitekt Rudolf Bernhard, Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi esimene rektor, kes 1878. a torni krundile Pikk 62 endale stiilse neogooti maja ehitas.

Kunstiajaloolase Ants Heina sõnul, kes arhitekti endises korteris elab, oli Rudolf Bernhard niivõrd kõrgelt tunnustatud mees, et teda isegi Vatikani Püha Peetruse kiriku restaureerimise rahvusvahelise komisjoni liikmeks kutsuti.

Ajal, mil paljude tornide viimased jäänused linnapildist järjest kadusid, kujundas Bernhard linnamüürist ja tornist oma hoone kagufassaadi. Hattorpe torni sisse tulid ümmargused toad, akendeks keskaegsed laskepilud. Samas tõmmati torn seestpoolt tühjaks kui kokteilikõrs. 1896. aastal ehitas Rudolfi poeg Erwin, samuti kuulus arhitekt, tornile uue korruse peale neogooti muinasjutustiilis.

Ja ikkagi, milline ilus vaades Šoti klubi hästi hoolitsetud aiast, ees taldrik haggisega eesti moodi, käes viskiklaas. Sama rahvuslik kui verivorst viinaga, õilsas keskkonnas.