Hilissügis rõdukastis või aiavaasis
Kanarbik (Calluna vulgaris) on kõigile tuntud Eestis looduslikult kasvav nõmme- ja rabataim. Ta kasvab suurel alal Euroopas ja Väike-Aasias ning on naturaliseerunud Põhja-Ameerikas. Kanarbik on 10–60 cm kõrgune juulis ja augustis õitsev igihaljas taim. Ta on heaks korjetaimeks mesilastele ja teistele tolmeldajatele.
Kanarbikku on kasutatud Šotimaal üle 4000 aasta kuulsa kanarbikuõlle valmistamiseks humala asemel. Populaarne on kanarbikutee kaalujälgijate seas, sest kanarbikuteele omistatakse söögiisu pärssivat toimet.
Kui looduses kasvav kanarbik õitseb enamasti juulis ja augustis, siis sortide seas on ka septembris ja oktoobris õitsevaid taimi. Kanarbik sobib hästi kasvatamiseks rõdukastis, terrassil suuremas aiavaasis või mõnes muus anumas ja muidugi peenras. Ta on eluvormilt puhmas ehk kääbuspõõsas, nagu ka Rootsi rahvustaim harakkuljus, sookail, mustikas, sinikas jm. Kanarbik kuulub kanarbikuliste (Ericaceae) sugukonda, nagu tuntumatest taimedest ka rododendron ehk rodo, leesikas, sookail, küüvits, hanevits jm.
Kanarbikulisi on kogu maailmas 3850 liiki, neid võib kasvamas kohata kõikidel mandritel ja väga erinevates kasvukohtades, kuid mitte kõrbetes. Kanarbiku õitsemise ajal kogutud varsi saab kuivatada. Need püsivad kuivanult kenasti ületalve. Hilissügisel istutatud kanarbikutaimedele sobib happeline turbane muld, kas rodomuld, rodoturvas või okaspuumuld. Kanarbik on kenam mitu taime lähestikku istutatuna või eri sorte omavahel sobitades. Pärast istutamist peab neid ka kastma ja tuulisel rõdul või tuultele avatud terrassil seda tegema siis, kui vihm taimi kastma ei ulatu.
Soojas toas kanarbik kaua ei püsi, sest kuivas ja soojas õhus taim kuivab, langetab lehed ja tema elu jääb lühikeseks. Igihalja mitmeaastase taimena vajavad eriti kollaselehelised sordid kevadel ereda päikese eest varjutamist. Hiliste sortide õieilu jätkub kuni lumeni või kuni pakane õitsemise lõpetab.
Uudisena pakutakse kaht eri värvi õitega kanarbikku ühte potti istutatuna. Selliseid kanarbikke kutsutakse kaksik-õdedeks – Twin Girls, näiteks punaseõieline sort „Athene” ja valgeõieline „Alicia”. Uued kollakate lehtedega sordid on „Sandy” ja „Theresa”.
Juukselakiga sügistuulte vastu
Kanarbikuga väliselt sarnane eerika (Erica) on suur, 860-liigiline taimeperekond. 770 liiki eerikaid kasvab Lõuna-Aafrikas, Euroopa on 16 liigi kodumaa. Erinevalt kanarbikust on eerika perekonnas isegi puid. Lõuna-Aafrika eerikate seemned vajavad idanemiseks suitsu, sest on nii kohastunud looduslike tulekahjude tagajärjel idanema ja taastuma. Lõuna-Aafrikast pärit sale eerika (E. gracilis) oli 19. sajandil Euroopas moodne kasvuhoonetaim. Nüüd on sale eerika vallutanud jahedama Euroopa osa sügisesed aiad, sest ta õitseb hiljem, kui teistel taimedel on suur õitsemine juba lõppenud.
Eestis sale eerika elusana avamaal ületalve ei ela, kuid tema kaunid punakad õied püsivad ilusad kevadeni. Lõõtsuvad sügistuuled ja tihe vihm võivad eerika õiteilu muserdada, kuid selle vastu aitab kuival päeval tavalise juukselakiga taime ülepiserdamine. Kui lakk kuivab, ei varise õied tuule ja vihmadega nii kergesti. Eerikale meeldib kasvada happelises turbaseguses substraadis. Kuigi sale eerika pole meie tingimustes talvekindel, on eerika perekonnas ka külmale vastupidavamaid kevadel õitsevaid liike. Meil müüakse sügisel õitsevatest liikidest ka hübriidset värd-eerikat (E. x darleyensis) ning külmaõrna puis-eerikat (E. arborea). Värd-eerika talub ka lubjarikast pinnast.
Üha populaarsemaks on saanud varem meil tundmatu Austraalia liivarannikutelt pärit padipõõsas (Leucophyta brownii). Kuigi tegu on võilille sugulasega, on esmapilgul raske aru saada, et tegemist on korvõielise taimega. Avamaal padipõõsas ei talvitu, kuid püsib aiavaasis, peenras või rõdukastis kevadeni hõbedane. Padipõõsast võib proovida ületalve hoida jahedas ja valges ruumis. Aiandites paljundatakse padi-põõsast talvel või kevadel pistikutega. Sordid on looduslikust taimest madalamad ja kompaktsema kasvuga. Niisugune on uus sort „Silver Sand”. Hästi tuntud hõbedaste lehtedega taimedest peab sügisel kuni tugevate pakasepäevadeni vastu ka Vahemere maadelt pärit vilt-ristirohi (Senecio cineraria).
Sügiseseks istutuseks sobib ka ilukapsas (Brassica oleracea). Neid on palju sorte erineva lehevärvi, kuju ja suurusega. Ilukapsa värvirõõm ja vorm püsivad kuni pakaseliste päevadeni, kui aga talv on pehme, võib ilukapsas isegi kevadeni vastu pidada. Eluvormilt on kapsas kaheaastane taim, õitsedes kollaste õitega teisel kasvuaastal. Teistest tuntumatest taimedest võivad hilissügiseni õitseda ka õlelilled, lõvilõuad ja päevakübarad, kuid lume tulekuga nende etendus lõpeb.
