Hirmutav statistika: iga neljas laps elab allpool vaesuspiiri
Eesti definitsiooni järgi on nad vaesed: statistikaameti andmetel elavad allpool vaesuspiiri pered, kus kuusissetulek on madalam kui 1662 krooni inimese kohta. Sellest väiksemast rahast ei piisa enam elementaarseteks kulutusteks: eluasemeks, toiduks, riieteks.
Aga Sirje pere ei kurda. “Vanemate talust saame piima, liha ja kanamune, riideid ostame humanitaarabipoest, jalanõusid kataloogist järelmaksuga,” räägib Sirje. “Meie linnas on peresid, kes elavad palju kehvemini.”
Selliseid peresid on Eestis palju. Statistikaameti andmetel kasvab vaesuses iga neljas Eesti laps – kokku 60 000 inimest. Laste vaesusrisk on kõrgem kui pensionäridel. Võrdluseks: Saksamaal elab vaesuses iga kümnes laps, Taanis kõigest 2,4 protsenti.
Samas on laste vaesus viimase viie aasta jooksul Eestis hoogsalt vähenenud: kui aastal 2000 elas allpool vaesuspiiri 39 protsenti lastest, siis mullu 25,3.
“Laste vaesuse vähenemine tuleneb sellest, et sissetulekud on kasvanud kiiremini kui elukallidus,” ütleb statistikaameti juhtivspetsialist Mari Kreitzberg. Aastal 2004 kasvasid inimeste sissetulekud 12%, tarbijahinnaindeks aga kõigest 3 protsenti.
Anded jäävad varju
Erinevalt kolmandast maailmast ei tähenda vaesus Eestis siiski seda, justkui vaeste perede laste eksistents oleks ohus. Enamik neist kasvab korralikes peredes, katus pea kohal ja söök laual.
“Laste vaesus tähendab eelkõige seda, et nad ei saa oma andeid välja arendada – ehkki see veel ei tähenda, et kui laps on vaesest perest, siis on kõik läbi,” ütleb Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika professor Dagmar Kutsar. “Tähtis on seegi, et majanduslikult kehvematest peredest lapsed võivad jääda eakaaslaste hulgas tõrjutuks.”
Millised on laste vaesuse riskifaktorid? Üheks riskirühmaks on paljulapselised pered: enam kui kolmelapselistes peredes elab vaesusriskis ligi kolmandik. Eesti elatustase on aasta-aastalt tõusnud, aga paljulapseliste perede elujärg teistest peredest aeglasemalt. Statistikaameti järgi võitsid näiteks 2003. aastal suurest palgakasvust kõige enam lasteta kahe töötajaga perekonnad, samas kui kolme- ja enamalapseliste perede sissetulekud keskmiselt hoopis vähenesid.
Eurostati värske uuring näitas, et paljulapselistel emadel napib sobivat tööd: kolme või enama lapse puhul töötab Eestis vaid 39 protsenti naistest, Lätis samal ajal 50,6 ja Leedus 58,9 protsenti. Ning kui kolmanda lapse sünni järel loobub naine tööst – olgu põhjuseks siis lihtsalt soov kodus olla, pikad lasteaiajärjekorrad (mullu oli lasteaiajärjekorras 16 000 last) või võimaluse puudumine osa-ajatööks – tähendab see, et pere kaotab ühe ülalpidaja.
Teiseks riskirühmaks on üksikvanemate lapsed: pooled sellistes peredes kasvavatest alla kuueaastastest lastest elavad vaesusriskis.
Mida teha, et laste elujärg paraneks? “Abi on ennekõike meetmetest, mis otseselt lasteni jõuavad,” ütleb Dagmar Kutsar. “Kui lastetoetust tõsta, siis see ei pruugi lapseni jõuda. Aga siis, kui avalik võim maksab kinni näiteks osalemise huvikoolis, jõuab toetus otse lapseni.”
Pikki plaane keeruline seada
Kuu aega tagasi esimest korda emaks saanud Irma Põder (30) on vabaabielus, kuid oma elukaaslase Priiduga (34) kavatsevad nad perekonna ka ametlikult vormistada.
“Oleme rääkinud abiellumisest, aga me ei kiirusta sellega ning ma näegi vahet, kas elame vaba- või pärisabielus,” ütleb Irma.
“Praegu on põhiline harjuda sellega, et oleme lapsevanemad oma Markus Aleksandrile, kes kaks nädalat varem tuli ning esialgu suure segaduse tekitas.”
Irma teab, et statistika järgi lahutavad abielu ligi pooled paarid. “Tõenäosus lahku minna on kõigil suur,” tõdeb noor ema, lisades, et loomulikult ei mõtle ta ise sellisele variandile. “Muidugi annan aru, et elame muutlikus maailmas ning ei saa teha väga kindlaid plaane ka näiteks teise lapse saamise asjus,” nendib ta.
“Olen ikkagi keskmisest eestlannast vanem esmasünnitaja – pigem keskmises inglannade sünnitamiseas,” ütles riiklikus eksamikeskuses inglise keele ainespetsialistina töötanud Irma Põder.
Teise lapse saamist peab ta tulevikus võimalikuks, kuid kindlasti mitte kolmandat.
“Esialgu tahan paar aastat kodus olla ning vaadata, kuidas meie esimene laps sõna otseses mõttes oma jalgadel käima hakkab – eks siis jõuame ka teise peale mõelda.”
Suhteliselt hilises eas esimese lapse saamine ei olnud Irmal juhuslik, vaid ta soovis enne õpingud lõpetada ja alustada karjääri. “Poolteist aastat tagasi kooselu alustades me ei plaaninud kohe last muretseda, kuid samas olime tema tulekuks juba valmis.”
Anneli Ammas
