Hobuveski sündis ümber kultuuriveskiks
Laboratooriumi ja Laia tänava ühinemiskohal, endise Renteni torni juures asuv ajalooline hobuveski hakkab aktiivselt osalema Tallinna kultuurielus. Kultuuriajaloolase Jüri Kuuskemaa sõnul võib seda nimetada hobuveski reinkarnatsiooniks ehk taassünniks kultuuriveskina.
Kultuuriväärtuste amet tellis hobuveskist ka ajaloolise maketi, mis äsja valmis sai, lisaks sellele on veskis üles seatud näitus vanadest raidkividest. Hoones on lubanud üritusi korraldama hakata ka paeliit.
Alates tänasest mängitakse veskis Jaanus Rohumaa lavastatud Linnateatri etendust “Mandragora”, mida mais, juunis ja augustis planeeritakse kokku ligi 30 etendust.
VESKI KOHTA NAPPIS ANDMEID. Hobuveskis linnarahvale uudistamiseks välja pandud makett on tehtud selline, nagu veski võis välja näha algusaegadel – 1380. aastatel. Maketi autor on Õismäe humanitaargümnaasiumi tööõpetuse õpetaja Arnold Verte, kes siiani on teinud peamiselt laevade, kindluslinnuste ja majade mudeleid.
“Väga raske oli hobuveski maketti teha. Kirjaliku materjali hankimine oli keeruline ja aeganõudev töö. Eestist ei ole hobuveski kohta vist ühtegi päris tõest materjali saada,” rääkis Verte. Meistrimehe sõnul on vahekorras 1:1000 tehtud maketi tuulelipule graveeritud 1380. aasta, ehkki arvatakse, et veski võidi all-linna loodenurka rajada paarkümmend aastat varem.
Pool maketi tegemisel kasutatud andmetest hankis Verte internetist, puuduva osa nuputas ise juurde. “Ütleme, et 50:50 on omaloomingu ja ajalooliste faktide vahekord,” lausus Verte, kellel maketi valmistamisel olid abiks Erkki Ploomipuu ja Ülo Meerits. Maketi valmistamiseks kulus kolmel mehel aega neli kuud.
“Eks ma konsulteerisin protsessi käigus ikka ajaloolastega ka. Kultuurimälestiste kaitseinspektsiooniga on mul väga head suhted juba pikka aega, Boriss Duboviku arvamusi julgen samuti usaldada ja kogu Linnamuuseumi peret,” ütles Verte.
##Kultuuriväärtuste ameti juhataja asetäitja Külli Holsting ütles, et maketti ja raidkivide näitust saab linnarahvas esialgu vaadata vaid Linnateatri etenduste eel ja järel. “Praegu hobuveskit väljaspool etendusi külastada ei saa, sest meil ei ole praegu võimalik sinna panna täiskohaga töötajat. Loodame hobuveski külastajatele avada juulis,” sõnas Holsting.
ENDINE SURNUVANKRI KUUR. Hobuveski ülesanne oli jahu jahvatamine siis, kui vesiveskid kuival ajal veepuuduse tõttu seisid. Hobuveski kujutab endast 16-meetrise läbimõõduga ümara põhiplaaniga ühekorruselist keldriga ehitist. Hoone kelder on kaetud talalaega, esimese korruse lagi ulatub katuseni. Veski mehhanisme ajasid ringi kaheksa hobust korraga, loomad rakendati paaridena nelja veotiisli ette ja nad käisid hoone sees ringiratast. Algselt oli hoonel järsk kivikatus, mis oli säilinud veel 17. sajandil ning on tuvastatav tolleaegsetelt gravüüridelt.
Hobuveski puitkonstruktsioonid koos veski mehhanismidega hävisid 1757. aasta tulekahjus. 1772. aastal taastati hoone madala katusega laoruumina, tollal omandanud väliskuju on veski säilitanud tänini. Jüri Kuuskemaa andmetel kasutati hobuveskit arvatavalt kahe maailmasõja vahelisel ajal Oleviste koguduse surnuvankri kuurina.
