Homse päeva esimestel minutitel avatakse Vabadussõja võidusammas
Vabadussõja võidusamba avatseremoonia algab 22. juunil kell 23, kuid kohale maksab minna varem. Ülekanne algab Eesti televisioonist kell 22. Kate langeb sambalt 23. juuni esimestel minutitel.
Oluline on ka võidutulede teekond. Ühe tule süütavad Kassinurme mägedes noorkotkad ja teise Tori Sõjameeste kirikus Trivimi Velliste, kes on Eesti lipu seltsi esimees. Tuled ühendavad samba juures võidupüha esimestel minutitel kaitseminister ja kaitseväe juhataja.
Veidi väljaku ajaloost
Väljakuks hakati Harju värava tagust ala kujundama alles 19. sajandi keskel.
Juba 1538. aastal suleti Harju värav ja selle ette rajati muldvallid. Värav jäi suletuks ligi 250 aastaks.
1867. aastal valmis platsi ääres Jaani kirik. Peagi hakati lähedusse rajama ka Kaarli puiesteed ja Kaarli kirikut.
1910. aastal pandi platsile Peeter I kuju püsti, plats nimetati ümber Peetri platsiks.
1921. aastal nimetati plats ümber Harju turuks ja hakati arutama kuju eemaldamist. Otsus kuju lammutada tehti juba 1920. aastal, kuid sellega venitati veel kaks aastat, kuni tehti otsus Peetri kuju kunagi edaspidi asendada Eesti vabadusvõitlust tähistava monumendiga. „Ühel aprilliööl võeti Peetri kuju maha ja viidi Kadriorgu, kus 1925. aastal võeti see tükkideks,” jutustas ajaloolane Robert Nerman. „Rinnaosa jäeti alles, kuid alumisest osast valati münte.”
1923. aastal nimetati senine Harju turg ümber Vabadusplatsiks. 1937. aastal valmis ilus plaan, kuidas muuta Vabaduse väljak Eesti esindusväljakuks ning kaaluti ka Jaani kiriku lammutamist ja esinduslikuma hoone püstitamist.
1948. aastal nimetati Vabaduse väljak ümber Võidu väljakuks.
2003. aastal rajati Kaarli puiestee otsa Vabaduse kell, mille autor on Leonhard Lapin. Kaks aastat hiljem kinnistati Vabadussõja monumendi nurgakivi panekuga ka tulevane võidusamba asukoht.
2007. aasta 15. augustil avalikustati võidutöö Libertas. 28 meetri kõrgune monument pidi koosnema marmorist postamendist ja selle otsas olevast vabadusristist. Esialgu võitjate nimesid ei avaldatud, kuid töö autorid olid mehaanikainsenerid Rainer Sternfeld ja Andrus Laidre ning arhitektid Kadri Kiho ja Anton Savi.
