Aga selle kõrval on palgalõhega seotud ka see, et meie tööturg on sooliselt väga segregeeritud, nagu ka meie haridussüsteem. Ehk siis ühiskondlikud normid ja haridussüsteem suunavad meie poisid ja tüdrukud maast madalast väga erinevatele eluteedele.

See on probleem: juba õiguste aspektist on see probleem. Et seda struktuurset olukorda muuta, peab valitsusel olema ikka mingi ettekujutus, kuidas seda teha. Uus valitsus võiks panna oma programmi kirja tegevused, millega soolist võrdõiguslikkust edendatakse, ja seda võiks võtta kui eraldi poliitikavaldkonda. Näiteks eesmärk: tahame saavutada konkreetset naiste esindatuse osakaalu kõrgetes otsustuskogudes.

Kuidas seda konkreetselt ikkagi teha, kui näiteks äriühingud otsustavad, et me ei taha ja kõik?

Eestis võiks alustada debatti selle üle, kas me ei võiks viia ka põhiseadusesse üldprintsiibi, et Eestis on naised ja mehed võrdsed ja võrdõiguslikud. Lähtuvalt sellest printsiibist võib hakata muutma ka seadusi, mis hakkavad olukorda muutma.

Loe kogu intervjuud homsest Eesti Päevalehest