HOMSES PÄEVALEHES: „Aadama passioonˮ. Loodus ei kiirusta, aga kõik saab valmis

Üleeile esietendus Noblessneri valukojas Robert Wilsoni „Aadama passioonˮ, lavasus, mille käivitas ja mida kandis Arvo Pärdi muusika. Kuulda sai varasemast tuntud Pärdi teoseid „Aadama itkˮ, „Tabula rasaˮ ja „Miserereˮ ning spetsiaalselt lavastuse tarbeks sündinud „Sequentiaeˮ.

Kummituslikus valguslaigus ja hallis tossumeres ujuv „Aadama passioonˮ ei ole kindlasti kõigile söödav teos. Õigupoolest andis lavastaja juba päevi enne esietendust publikule juhise kuulata muusikat kehaga ja etendust analüüsimise asemel tajuda. Oli ette teada, et narratiiv saab heal juhul skemaatiline. See on ülesandepüstitus publikule. Häälestage ennast, läbi tuleb sõeluda suur hulk abstraktset, sellist, mille kohta mõnikord öeldakse „kunstiline uduˮ. Selles mõttes on tükk kahtlemata väljakutse. Kui ei öelda, mida sa pead mõtlema, jäävad sulle järele ainult iseenda mõtted ja lavastusest saab peegel. Iseendale otsa vaatamist ei kannata aga igaüks välja. Kui tahaks provotseerida, siis ütleks, et kui sa ise oled igav, siis on ilmselt sinu jaoks igav ka see etendus. Veidi diplomaatilisemat kurssi võttes võib tsiteerida zen-vanasõna: mäe otsast leiad selle zeni, mille ise sinna kaasa võtad.

Nagu hoiatati, nii oligi – „Aadama passioon” annab ette kontuurid, n-ö sängi, milles su enda mõtted saaksid voolata, kuid takeaway on igal juhul enda teha. Teemadena voolavad läbi loomine ja looja, alastus ja haavatavus, muutus ning kõike seda ümbritseb valgus, muusika ja pühadus. Algul alasti ja haavatav Aadam saab lõpuks riided selga, tema naeratavad lapsed vahetavad loodusega suhtlemise telliste vastu ja ehitavad maja, lavale tuuakse relvad. Pauk käib aga lõpus hoopis selle näol, et loodusega suhtlejad pole siiski ilmast otsa saanud. Looja seisab ja vaatab. Sõnad kõlavad üksnes koorilauljate suu kaudu.

Edasi loe homsest Eesti Päevalehest!