HOMSES PÄEVALEHES: Alo Mattiisen oleks saanud 55-aastaseks. Mida ütlevad tema laulud tänapäeval?

„Ei tea, kas neid laule ka 20 aasta pärast lauldakse ja mäletatakse?” küsis Alo kunagi, kui istusime ühe suurürituse lõppedes laululava alumisel astmel. Küllap rohkem endalt kui minult. Ei meenu, kas vastasin midagi või mitte.

Lauldakse ja mäletatakse küll, võib täna rõõmsa südamega saata Alole pilvepiirile sõnumi. Aga ehk kuuleb ta isegi. Järgmisel aastal saab juba 30 aastat „Ei ole üksi ükski maa” Tartus Raekoja platsil toimunud esmaettekandest, ülejärgmisel „Viie isamaalise laulu” tulekust Tartu levipäevadel.

Kuus korda on mõni neist lauludest kõlanud laulupeol. Minu arust oli eriti võimas „Isamaa ilu hoieldes”, mida esitatakse uuesti järgmisel aastal noorte laulupeol. Suurim üllatus oli aga „Mu suul ei ole sulgejat”, mida laulsid mudilaskoorid Aarne Saluveeri juhatusel. Kui teleintervjuus ühelt väikselt tüdrukult küsiti, mis laul oli kõige ägedam, nimetas ta rõõmsalt just selle loo. Kuigi see on tegelikult ju üsna keerulise ja vägagi ajastukeskse alltekstiga. Kuid rahvaluulest pärit sõnum „Mu suul ei ole sulgejat” on ülimalt päevakohane praegugi, kui kõike püütakse aina rohkem raamidesse suruda. Me ei tohi vaikida, kui miski on selgelt vale või vastukarva.

Alole pühendatud muusikapäevad on juba 20 korda alanud muusikali „Väike merineitsi” proloogiga, mis on samuti laulupeol kõlanud. Mitu isamaalaulu on jõudnud ka kooliõpikutesse ja üliõpilaslaulikutesse, eks meediassegi lipsab vahel mõni tsitaat. Rääkimata sellest, et vähemalt vabariigi aastapäeval ja augustis taasiseseisvumispäeval mängib neid lugusid enamik raadiojaamu.

Loe edasi homsest Eesti Päevalehest.