Samuti pole lihtsat väljapääsu möödunud aasta suurimast vapustusest – Venemaa Ukraina-vastasest rünnakust. Väga halb oleks, kui inimesed tahaksid lihtsalt puhta lehe pöörata ja kõik unustada. Näiteks selle, et agressioon jätkub.

„Me ju harjume paljude asjadega, harjume ka ärevusega,” nendib Vseviov. „Kõik juhtunu hakkab tuhmuma. Ma sooviksin järgmisest aastast, et ärevuse tuhmumine oleks põhjendatud objektiivsete muutustega, mis meie lähikonnas võiksid aset leida.”

Teisisõnu: enne peaks juhtuma ime ja meie suur naaber end Ukrainast, sealhulgas Krimmist tagasi tõmbama. Minimaalselt seda. Kui vaadata president Vladimir Putini uusaastaläkitust, siis seda viimast lähitulevikus kindlasti ei juhtu.

Vseviovi sõnul on meie idanaaber lasknud pudelist välja džinni, mida tagasi suruda on väga raske. Räägitakse jälle rahvusuhkusest – nagu oleks rahvuse ja uhkuse vahel mingitki seost. See on erakordselt ohtlik. Kasvõi sellepärast, et ahvatleb end kopeerima ka naabrite juures.

„Natsionalism on tohutult nakkav haigus, mis võtab kergesti epideemia mõõdud,” kirjeldab ajaloolane.

Loe homsest Eesti Päevalehest, mida soovib David Vseviov uueks aastaks ning mis ootab meid 2015. aastal ees veel mitme eksperdi pilgu läbi!