HOMSES PÄEVALEHES: Eesti imemuinasjutu entsüklopeedia: millised need on ja kuidas neid uuritakse?

Erinevaid Lumivalgukesi on sadu ja Rapuntsel võib Eesti keeles olla hoopiski Kelluke.

„Kas teil muinasjuttude lugemisest juba kõrini ei saa?“ küsin neljalt, äsja imemuinasjuttude kogumiku avaldanud Tartu teadlaselt, kelle töö ongi muuhulgas päevast päeva muinasjutte lugeda ja neid analüüsida - kokku on muinasjutte Eesti Rahvaluule Arhiivis üle 11 000. Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli muinasjututöörühma liikmed Risto Järv, Mairi Kaasik, Inge Annom ja Kärri Toomeos-Orglaan vangutavad naeratades pead – kõrini ei saa, sest lood on nii erinevad ja sageli on nende taustalugu põnevamgi kui muinasjutt ise. Imemuinasjuttude antoloogia koostamise eest said nad veebruari alguses ka Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia ja samuti on nad tänavused Eesti Vabariigi teaduspreemia kandidaadid.

Mis eristab aga imemuinasjuttu lihtsalt muinasjutust? Selgub, et lugu peab sisaldama imeelementi, mis võib olla imeline abiline või imevahend. Kokku on seesuguseid muinasjutte arhiivis üle 6000, ent raamatu kahte osasse jõudis neist 315. „See on esinduslik valik, sest paljudel muinasjuttudel on nii maailmas kui ka Eestis mõnikord lausa sadu versioone,“ rõhutab Järv. 

Loe edasi homsest Eesti Päevalehest!