HOMSES PÄEVALEHES: Karistusseadustik ravib ühtviisi nii rassisti, retsi kui ka roolijoodikut

Kas usaldaksite arsti, kes diagnoosist hoolimata kirjutab järjekindlalt sama rohtu välja? Ühiskondlike probleemide puhul kipume käituma just nii. Tundub, et iga häda ravib karistamine. Karistusseadustik ravib ühtviisi nii rassisti, retsi kui ka roolijoodikut. Kui ilmneb mõni ühiskondlik mädapaise, paneme paragrahvimasina tööle. Aga kui küsime, mis on selle ravimi tegelik mõju ja eesmärk, siis taipame, et võib-olla polegi alati hea mõte tablette neelama elik karistama kiirustada.

Vähemalt avalikus diskussioonis küsime karistamisest rääkides „kas” ja „kui palju”, aga mitte „miks”. Kui karistuse temaatika ületab uudisekünnise, kajastatakse tavaliselt seda, et keegi jäi karistamata või sai liiga väikese karistuse. Karistusseadustiku viimane muudatus tegeles peamiselt karistusmääradega.

Karistamise põhjus ja eesmärk on muutunud iseenesestmõistetavaks dogmaks, mille kohta ei sobi küsimusi esitada. Kui unustame algse põhjuse, võib juhtuda, et kasutatavad vahendid ei täida enam soovitud eesmärke ja muutuvad ise vahendist eesmärgiks. Michel Foucault kirjeldab vangla ajaloo uurimuses, kuidas vangistusest kujunes kõige levinum karistuse vorm, olgugi et XVIII sajandi Prantsusmaal peeti seda nii ebaefektiivseks ja -humaanseks, et sooviti vanglate likvideerimist. Vanglate edu sarnaneb kiirtoidu populaarsusega: tegelikke vajadusi ei rahulda, aga odavalt ja kiiresti saab kätte. Vangla on karistamisel muutunud vahendist eesmärgiks, ehkki pole sugugi kindel, kas vangistus muudab karistatud isikuid seaduskuulekamaks. Ometi peame oluliseks kõik kurjategijad võimalikult pikaks ajaks vanglasse paigutada.

Loe edasi homsest Eesti Päevalehest!