Vainik pöörab selles erilist tähelepanu eesti keele tundesõnade minevikule. Ta avastas, et nii mõnelgi sõnal on vanemad kui 2000-aastased tüved. „Need pole kasutusest ära kadunud, see on kõnekas. Neist asjust on vaja olnud kogu aeg rääkida,“ räägib Vainik. Nii on näiteks sõna "kade" meie esivanemate sõnavarasse kuulunud ligikaudu 2000 aastat.

Raamatu eessõnas rõhutab Vainik, et „minu suurim lootus on, et meist ei saa kunagi rahvast, kelle tundeelu mahub sõnade lavit, vatsapp, okei ja pistoff taha. Usun ja loodan, et avaldame ka tulevikus üksteisele armastust eesti keeles.“

Üks raamatu eesmärke oli tundesõnade kaudu eestlaseks olemise olemust esile tuua. Milline on eestlaslik viis tundeid mõista ja neist rääkida?

Ene Vainiku värske raamatu saamisloost loe homsest Eesti Päevalehest!