„Silmapiiril terendab võimas põlvkondadevaheline torm,” hoiatab USA riiklike poliitikaanalüüside keskuse 2001. aasta uuring „Kas sõda põlvkondade vahel on vältimatu?” Selle autorid ennustasid USA-le 2030. aastaks tulevikku, mis sarnanes Jeltsini-aegse kaose järellainetes pöörleva Venemaa oludega. Nende vastus põlvkondade sõja võimalikkusele: jah, kui valitsus kiirelt säästma või reformima ei asu. Meenutame, et tol hetkel oli USA eelarve suures ülejäägis. Ülejäägi sõid küll kiirelt järgnevad sõjad. Kui vaadata tänast lääneriikide meediat, võibki kergesti tekkida tunne, nagu oleksime ei millegi vähema kui eheda põlvkondadevahelise sõja lävel.

Eriti USA-s on beebibuumerid jõudnud kuldsete vanadusaastateni ning suunavad riiki jätkuvalt, nagu nad seda kogu oma elutsükli jooksul tegema on harjunud. Miniversioonis näeb sama ka Eestis, kus nn Y-põlvkonna esindajad peavad vesiste suudega pealt vaatama, kuidas 90-ndatel taasiseseisvumise ajal võimalustest kinni haaranud nn võitjad isekalt ainult enda eest hoolitsevad. Polegi tähtis, kas see ka tegelikult tõele vastab. Piisab, kui vaadata Delfi ajakirjaniku Eileen Änilase sel suvel kirjutatud artikli peale („Mina, Eesti riigi sotsiaalne probleem”, EPL 18.06) puhkenud ärritunud reaktsioonidelaviini, et mõista: sisimas võtavad inimesed seda kõike väga tõsiselt.

Krister Parise arvamulugu saab täismahus lugeda homsest Eesti Päevalehest.