HOMSES PÄEVALEHES: Kust tekkis pommina sähvatanud kodanike protest kogu senise elukorralduse vastu?
Kui ma 1994. aastal üliõpilasena äsja erastatud Rahva Hääle toimetuses tööle hakkasin, seisid toimetuse uksed lahti. Mõned kirjutuslaudade sahtlid olid eelmised ajakirjanikud küll vihaga lukku keeranud ja võtmed minema visanud, aga uksed olid lahti.
Nüüd, kus maailm on pea peale pöördunud – terendab Brexit, Donald Trump on USA president, räägitakse vasakpöördest endistes idabloki maades, Eestis on esimest korda keskerakondlik valitsus –, tekib küsimus, kust tekkis nagu üleöö silmipimestava pommina sähvatanud kodanike protest oma riikide poliitilise ülemkihi ja kogu senise elukorralduse vastu.
Kust tulid need kodanikud, kes kogu senise poliitsüsteemi hästi õlitatud toitumisahela pea peale pöörasid? Olid nad kogu aeg häbelikult ja kannatlikult ukse taga oodanud nagu eluasemereformi rataste vahele jäänud seltsimees Sõjaväepensionär?
Esimene kodanik, kellega ma Rahva Hääle toimetuses kokku puutusin, oli nägemispuudega vene sõjaväepensionär, kelle uhke kesklinnas asuv korter oli omanikule tagastatud ja kes tuli lehetoimetusse õigust nõudma. Ajaleht on ju ikka selleks, et kui midagi on lahti, tuleb hakata kinni panema. „Mina vabastasin Eesti,” oli tema sõnum.
Järgmisena saabus linnasaunast küüneseene saanud mees, kes arvas, et saun peaks talle ravi kinni maksma. Tal oli viht portfellis. „Kuhu te vihaga lähete?” küsisin. „Ikka sauna,” vastas mees. Ta tuli mitu korda ja oli järjest vihasem, et artikkel ei ilmu, aga saunas käis ikka edasi.
Loe edasi homsest Eesti Päevalehest!
