HOMSES PÄEVALEHES: Lasnamäelased toimetavad ajamasinas nagu sipelgad
Šveitsis parima filmi au ja žürii eripreemiat püüdva filmi treiler on täis lusti ja värvikaid karaktereid. Selle järgi võiks arvata, et see ei olegi dokumentaalfilm, vaid et Wes Anderson on oma värvipaleti lihtsalt argisemaks timminud. Filmi režissöör Vladimir Loginov, kui palju teie filmist on lavastatud?
Lavastamist dokumentaalfilmis üldse ei olnud. See on hea küsimus – tegelikult kõik arvavad, et see on justkui mängufilm. Ma ei tea nüüd, kas see on hea või halb… Minu arvates on väga hea, et elu ise on nii tugev ja pakub selliseid momente, ilma et peaks olema kuidagi ebaaus või midagi näitlema. Pildikvaliteet on ka meil väga hea – saime kasutada sellist profikaamerat, millega filmitakse ka pikki mängufilme, ja seda on ekraanilt näha. Aga lavastada seda ei oleks ju kuidagi saanud, nad ei ole ju näitlejad. Kõik on nii, nagu on.
Kuidas see filmitegemine käis – läksid inimeste juurde ja palusid, et sind külla kutsutaks?
Päris nii ei olnud. Minu operaatoril Max Golomidovil on sealsamas garaažikompleksis garaažiboks ja teab kõiki neid inimesi ja selles mõttes oli see lihtne. Kui nägime, et toimub midagi huvitavat, siis astusime juurde ja rääkisime, kes me oleme ja mida me teeme. Aga see on selline koht, kus mehed saavad olla üksi või oma sõpradega ja nad ei olnud eriti nõus kontakteeruma ja tõrjusid. Poole aasta pärast võtsime enda tiimi kaks assistenti, noored tüdrukud, ja siis läks see protsess järsku palju lihtsamaks. Kui mina lähen rääkima, siis kurja näoga mees istub ja loomulikult ta ei taha minust midagi kuulda. Kui noor tüdruk läheb rääkima, siis on mehed kuidagi hoopis teistmoodi…
Loe kogu intervjuud homsest Eesti Päevalehest.
