Minuni on jõudnud ainult positiivne tagasiside. Kõigi 2000 inimesega ei jõudnud suhelda, aga see tagasiside, mis on jõudnud meieni hiljem, on olnud väga positiivne. See oli pidupäev!

Ometi läks EELK peapiiskop Urmas Viilma siit koju ja kirjutas emotsionaalse postituse, mis varjutab kõikide nende tuhandete inimeste häid tundeid. Kuidas te sellesse suhtute?

Loomulikult pidi peapiiskop sellele reageerima. Selle objekti kasutamine oleneb kasutajast. See polnud otseselt kuju löömine, vaid objekti jalami puudutamine ja seal üleval interaktiivselt purunes justkui näitlikult üks pühaku kuju – nii nagu neid purustati reformatsiooni ajal sadu. Inimene võib ka alati löömata jätta.

Aga kui keegi lustib seda lüües ja kasutab seda võimalust, siis see on tema lähenemine. Enamik inimesi jätab selle kasutamata.

Kas teie olete Neitsi Maarja eksponaati löönud?

Ei ole. Aga ma olen piisavalt näinud, et see reageerib. Ent jällegi: see suhestub ja see tekst, mis seal on, näitab meie suhtumist, et pühakujude purustamine on barbaarne ja muuseum mõistab selle hukka, kuid ajaloos selliseid sündmusi toimus. Pean loomulikuks, et niisuguse esialgse kajastuse peale reageeriti ning mul on kahju, et see objekt andis võimaluse riivata paljude inimeste tundmusi.

Muuseum, kes on dialoogis oma külastajatega, peab seda arvestama. Homsest on sellelt objektilt puutetundlikkus kadunud – külastaja ei saa esile kutsuda kuju purunemist. Aga see ei tähenda, et me reformatsioonist ei räägiks või pildirüüstet hukka ei mõistaks. Tekstid ja objekt jäävad alles. Meie eesmärk pole olla „Tujurikkuja”, meie eesmärk on inimesi harida.

Intervjuud Tõnis Lukasega loe homsest Eesti Päevalehest!