HOMSES PÄEVALEHES: Miks pensionärid ei soovi kokku kolida? Jäikus elukorralduslikes küsimustes teeb napi pensioni veel napimaks

Sain oma hiljutisele repliigile „Kokku kolimise toetus” (EPL 25.6) tagasiside, kus nõutakse idee paremat põhjendamist. Mu mõtte kohta, et üksi elavatele pensionäridele toetuse kehtestamise asemel võiks riik pigem sisse viia kokku kolimise toetuse, kirjutas Eesti Päevalehe lugeja Ülle (esindades ka Mareti, Selma, Ulvi ja Anna seisukohta) alustuseks, et nii rumal jutt ajavat surnudki naerma.

Ühes punktis Ülle ja ta sõbrannad siiski arvavad – nii nagu minagi –, et kokku kolimine aitab raha säästa. „Kui radiaator on soe ja tuba soe, siis pole oluline, kas toas on üks, kaks või kolm inimest, sest maksu arvestatakse põrandapinna eest. Kui ma põrandapinna järgi maksan kütte eest ca 40 eurot, siis kahe inimese puhul on kokkuhoid 20 eurot, mitte 115 eurot.” Mina olin kirjutanud, et üksik pensionär võib kokku kolimisest võita 115 eurot või rohkemgi kuus, mitte aastas (nagu on kavandatav üksikpensionäri toetus).

Ülle arvates on probleem veel selles, et „üks inimene läheb õhtul magama kell 22, teine kell 24, elektrikulu jälle erinev”. Pidavat olema võimatu pidevalt voolumõõtja ees seista ja elektrinäitusid üles kirjutada. „Inimesed on erinevad, vajadused on erinevad, harjumused on erinevad. Sellisest „koonduslaagrist” tuleb ainult tüli ja pahandust, mitte kokkuhoid.”

Kui selline hoiak pole nn trollimine või väheste inimeste omapära, vaid laialt levinud, tuleb öelda, et pensionäridel on probleeme ellusuhtumisega. Asjatult ollakse elukorralduslikes küsimustes jäigad, et pigem nälg kui harjumustes järeleandmiste tegemine.

Loe ülejäänud mõttekäiku homsest Eesti Päevalehest!