Prokuratuur pakkus Kenderile kaks korda võimalust lõpetada kohtuasi oportuniteediga (pole süütu, aga pole ka süüdi), mille puhul ta oleks olnud sunnitud tegema sada tundi ühiskonnakasulikku tööd, kuid menetlus oleks lõpetatud. Kender ütles ära ja nüüd püüab prokurör kohut veenda, et teda tuleb karistada seaduse täie rangusega. Oma õiguse kaitsmiseks kulub Kenderil esimeses kohtuastmes umbes 40 000–50 000 eurot.

Miks teha midagi rahaliselt nii kulukat, eriti teades, kui väike on võiduvõimalus? Justiitsministeeriumi andmeil võidab prokuratuur 99% juhtudel – täpsustuseks tuleb tunnistada, et seda arvu veavad ülespoole rohked kokkuleppemenetlused, kus süüdistatav tunnistab end väiksema karistuse nimel süüdi ja kohtumenetlust – nagu Kenderi kaasuse puhul, kus süüdistaja ja kaitsja vaidlevad – tegelikult ei toimugi.

Tõesti, peab olema enesekindel. Kuipaljud on tegelikult valinud kokkuleppe, lihtsalt et asja kaelast ära saada, isegi kui ei tunne, et oleksid tegelikult süüdi?

Milles teda üldse süüdistatakse? Lasteporno valmistamises, § 178.

/--/

Neile, kes keelaksid kõnealuse raamatu ja paneksid Kenderi vangi, tuletaksin ka meelde, et meil saab raamatukogust eestikeelset „Mein Kampfi”, millel on seos miljonite päriselt surnutega. Seda ei ole keelustatud. Kas „Untitled 12” on hullem?

Kenderi puhul on mõistagi probleem, et paljude arvates on ta „hunti hüüdnud” juba pikalt ja nüüd, kus tal võib olla õigus, on teda raske toetada. Usun aga endiselt, et vähemalt üks kohtuaste osutub arusaajaks ja paneb maha selge märgi, millest ühele poole jäävad ebameeldivad asjad à la Kenderi tekst ja teisele poole päris lasteporno. Ma ei ole üksi. Peale paljude teiste toetab selles asjas Kenderit isegi õppejõud Rein Raud, keda Kender on avalikult sõimanud. Neid ühendab ühine arusaam sellest, mis on lääne kirjanduses lubatav.

Siim Tuisu arvamyslugu loe homsest Eesti Päevalehest!