Olin operatsiooni tõttu Turus haiglas ja magasin, kui järsku õde mu kell kaks öösel äratas. Edasi käis juba kõik kiiresti. 30 minutit arutasime, kes peaks haiglast kaasa tulema ja andsin omalt poolt nõu, mida on võimalik merel ära teha. Sealt edasi läksime kohe Utöle, kuhu jõudsime varahommikul.

Oli siis juba teada, kui traagiline olukord on: peaaegu tuhandest inimesest pääses veidi üle saja?

Ei. Teadsime, et ees ootavad kurnavad tunnid ja võib olla hukkunuid, ent loo lõpp pidi olema õnnelik, sest enamik inimesi pidanuks olema päästepaatides ja uskusime, et suudame nad päästa ja neid aidata ja valmistusime saarel selleks. Olen saanud põhjaliku parvlaeva päästmise treeningu, aga oodata osati elektrikatkestust või tulekahju – keegi poleks suutnud uskuda, et me tegeleme laevahukuga, kust enamik inimesi ei pääse.

Loe edasi juhtunust homsest Eesti Päevalehest!