Kapo ülesanne on jälgida, kas on tekkinud riigivastaseid struktuure. Kaitseväe roll on näiteks kaitseliitlaste kaudu, kes on oma kogukondades tuntud inimesed. Nad peavad ka vaatama, kui inimesed käituvad kuidagi sõjaväelaslikult, kannavad sõjaväelaslikke riideid, näevadki välja nagu sõjaväelased, aga pole sealt kandist pärit. Siis on mõistlik informeerida kapot, et mõista, mis lahti on. Kui see on süstemaatiline, eks siis küsitakse ka meie käest abi.

Mis hetkest võib hakata rohelisi mehikesi maha laskma, nagu te ühele USA väljaandele kinnitasite meid tegevat?

Sel hetkel, kui nad kasutavad relvi Eesti riigi vastu.

Mainisite, et inimesed peavad tunnetama, et see on nende riik. Ida-Virumaal võib aga vastus olla „jah ja ei”. Kui piiri taha peaksid ilmuma vastase tankid, võib meeleolu kiiresti muutuda. Kui tõsine on oht, et tuleb ikka millalgi pöörata torud omaenda rahva vastu?

Põhiseaduslikult ei võitle kaitsevägi oma rahvaga. Iga kord, kui mõni riik on seda teinud, pole see kõige paremini lõppenud. On oluline tunnetada, et emakeelena mõnd muud keelt kõnelevad inimesed on meie inimesed. Nendega tuleb tegeleda, neid ei tohi jätta unarusse.

Sõda ei taha keegi, ka seal Ukrainas. Igasugune sõda on piirkonnale, kus see toimub, väga halb. Mina ei usu, et Eestis on inimesi, kes tahaksid sõda ja oleksid valmis selles sõjas osalema.

Loe pikemat intervjuud homsest Eesti Päevalehest!