Toomas Paul leiab, et vana süsteemi ei ole nagunii võimalik vägisi elustada ning need ongi tänapäevased analoogid kunagisele kogukonnale. Surmakohvikute teine äärmus on aga mõtteviis, et inimese ajalisele eksistentsile ei tasu üldse mõelda.

Toomas Paul leiab, et kui surmale mõtlemine blokeerib inimese eluvõime ja võtab elurõõmu, siis ongi parem, kui ta sellele ei mõtle. Teisalt on inimene ainus olend, kellel on võime oma ajalikkuse üle mõtiskleda ja seda tajuda ning kui ta seda võimet ei kasuta, siis ta kaotab midagi. Paljud inimesed kahetsevad surma eel, et elus ei tehtud natukene teistsuguseid otsuseid. Paul ütleb, et need on asjad, mida inimesed ei peaks kahetsema, kui nad oleksid elus ühel hetkel mõelnud: mu aeg on piiratud. Seda ei pea nimetama surmale mõtlemiseks, vaid pigem on mõistlik oma surelikkust teadvustada.

Loe intervjuud Toomas Pauliga homsest Eesti Päevalehest!