„Ma ei tahtnud, et lapsed sõda näeks. Arvan, et jäämegi siia, sest seal ei ole ju tööd ega midagi.“ Väike poiss kiikab pliidi tagant imelikus keeles rääkivaid külalisi kinkepakkidega ja poeb peitu. Tema kaks vanemat venda on koolis – sõjapõgenike lapsed võetakse vastu ka siinsetes koolides.

Nende kõrval toas istub ema süles kaheaastane Denis, kes on invaliidistunud tserebraalparalüüsi tagajärjel. „Meie maja juures Jasinovatajas oli augustis kaks pommi plahvatust ja sinna jäi suur auk,“ kirjeldab 64-aastane naine põhjust, miks ta siin on ja mitte oma kodus. Tal on jalad haiged ja raskusi liikumisega. „Tänan teid südamest, te saate meie olukorrast aru,“ ütleb ta eestlastele nende abi eest.

Sisepõgenikud, nad on enamasti naised, lapsed, invaliidid ja vanurid. Mehed on jäänud koju, et püüda päästa kodusid. Kardetakse, et need kas röövitakse tühjaks, pommitatakse või n-ö natsionaliseeritakse.
Eilse päeva jooksul registreeriti Zaporižžja linnas 900 uut sõjapõgenikku. Kokku on neid linna peale hetkel ligi 20 000. Linnal on pakkuda majutust 405 inimesele. Külma on -7 kraadi ja aina miinustesse läheb, mis tähendab üha rohkemate inimeste sissevoolu.

Rohkem loe Ukraina sõjapõgenike kohta homsest Eesti Päevalehest.