EMO-s võeti kohe ette katkine nägu. „EMO-s enam jalast ei räägitud. Uuriti pead, seal tuvastati mitu luumurdu ja tegeleti nendega,” selgitab Täär nüüd, kaks aastat hiljem.

„Lõpuks sain suure hädaga nõusoleku, et jalale tehtaks röntgen.” See tehti küll ära, aga tulemustest patsient teada ei saanud. Alles siis, kui Täär haiglast välja kirjutati, sai ta epikriisi, kus oli kirjas, et arst ega resident ei lugenud röntgenipildilt midagi välja. Siis ei olnud enam võimalik sellest kellegagi rääkida.

„Jalg oli sinine ja paistes. Ainult kanna peal sain hirmsa valuga kõndida. Komberdasin haiglast taksopeatusse ja sõitsin bussiga koju,” räägib Täär.

Hiljem ilmnes siiski, et jalaga polnud kaugeltki kõik korras. Nüüd ootab Täär operatsioonijärjekorras ja kaalub haigla kohtusse kaebamist.

Loe kogu lugu homsest Eesti Päevalehest