Hukatuslik suvepuhkus
Ühes suures Tallinna pangas juhtus hiljuti jube lugu. Hommikul tööle tulnud inimesed avastasid, et nende osakonnajuhataja kabinetiuks on pärani ning sealt kostub koledat kopsimist.
Tuppa sisse piilunud töötajad nägid ülemuse laua taga istumas neegrit, kes kolkis telefonitoruga kookospähklit, üritades selle seest piima kätte saada. Kui telefon jõhkra kohtlemise tagajärjel tükkideks purunes, karjus neeger hirmsas vihas, jooksis paljundusmasina juurde, pistis pähkli sinna sisse ja hakkas ise kaane peal karglema nagu ahv.
“See oli kole vaatepilt!” tunnistab sekretär Pille. “Paljundusmasin ja pähkel läksid korraga katki ning moorlane hakkas kookosepiima lakkuma. Me ei suutnud kuidagi mõista, kuidas neeger meie büroosse pääses! Meil on ometi väga tugevad turvameetmed. Alles siis kui must mees oli pähkli ära söönud, meid märkas ja odaga ähvardas, taipasime, milles asi – see polnudki mingi õige neeger, vaid meie puhkuselt naasnud osakonnajuhtaja Peeter ise! Ta on alati hirmsasti päevitada armastanud, kohe esimestel soojadel kevadpäevadel koorib endal särgi seljast ja ajab nina taeva poole. Juba eelmisel aastal tuli ta pärast puhkust tööle, pruun nagu okolaad ja käitus alguses imelikult, keetis endale priimusel mangoputru ja käis oma kabinetis paljajalu, kuid see läks mõne nädalaga üle. Aga sel aastal on Peeter nähtavasti tõesti üle pingutanud. Mõtle, mida päike võib inimesega teha!”
“Päikest peab tõsiselt kartma!” kinnitab ka doktor Peetsalu Tallinna Keskhaiglast. “Peetri juhtum olgu hoiatuseks kõigile, kes ei mõista suvel muud teha, kui ennast päikese käes praadida! Liiga kauaks päikese kätte jäänud inimesel tuleb nahk maha, asemele aga kasvab juba hoopis uus, võõras ja must kehakate. Päikesekiirte mõjul toimuvad muutused ka organismis, kuuma käes praguneb peaaju. Nii polegi midagi imestada, et valgest luteri usku mehest sai ülemäärase päevitamise tagajärjel ehtne neeger. Ega teda enam ravida ei anna, niisugune nagu ta praegu on, niisuguseks ta ka jääb. Ise on süüdi! Mina ise ei päevita mitte kunagi, vaid veedan kõik suved oma kahetoalist Mustamäe korterit remontides, ja olen tänu sellele täie tervise juures.”
“Me ei oska Peetriga midagi peale hakata!” kurdab Pille. “Pangatöös pole temast praegu mingit kasu. Sinna klaasist kappi, kus me oma igapäevaseid koos-olekuid peame, ta tulla ei julge, sõdib vastu nagu metsaline, kisendab ja katsub hammustada. Korra tulid meile külla Rootsi partnerid, sel puhul panime ta unesüsti abil magama, panime mehele püksid jalga ja lipsu kaela. Taevake, seda ulgumist, kui ta üles ärkas! Nühkis end vastu uksepiitasid, kuni lipsust ja pükstest olid ainult ribad järel. Enamasti istub ta oma kirjutuslaua all, kuhu ta on büroo aknalaualt näpatud taimedest ehitanud midagi onni laadset, sööb seal banaani ja lööb trummi. Kui me arvuti ekraani kondenspiimaga kokku määrime, siis on ta natuke aega nõus ka arvuti taga istuma, aga kui magus kraam ära lakutud saab, siis ronib jälle laua alla tagasi.”
Kinnitamata andmetel soovivad panga omanikud tülikast osakonnajuhtajast vabaneda, kuid ei julge siiski neegrit vallandada, kartes süüdistusi rassismis.
Kuid mitte ainult liigne päevitamine ei mõju laastavalt puhkusel olija tervisele. Töökohast eemalviibijat ähvardavad muudki ohud. Nii on hetkel haiguslehel ka panga analüütik Ott, kes veetis oma korralise puhkuse sugulaste juures Kõrvemaal.
“Mesilane nõelas mind huulde, sääsed imesid persest verd, rästik näris kanda ja kuldnokk pasandas pähe!” jutustab Ott oma kurvast saatusest ning peab veel kaua aega voodis lebama ja tablette sööma, enne kui temast jälle õiget töölooma saab.
“Ega see puhkusel käimine hea ei ole!” kinnitab panga juhatuse liige Erik. “Inimene on elanud üksteist kuud turvalises, mõnusalt lämbes ja hapnikuvabas büroos ning paisatakse nüüd järsku värske õhu, päikese, tuule ja teiste ohtlike loodusjõudude kätte. Mul on igal aastal nii kahju neist inimestest, keda ma olen seaduse järgi sunnitud suvepuhkusele lubama, sest ma tean, et pärast puhkust ei suuda nad kaua aega töötada, on päikesest kõrbenud, haavu täis ja merevees ligunemisest kortsus. Aga vaadake näiteks meie finantsdirektor Ülot! Tema ei ole juba kuus aastat suvepuhkust välja võtnud, aina töötab, istub nii päeval kui öösel kontoris ja uurib arvutiekraanil vuravaid arvutulpasid! Vaadake, kui hea tema välja näeb!”
Ja tõepoolest – Ülo meenutab ehtsat haldjat. Lumivalge, kohati lausa läbipaistev nahk; punakalt läikivad silmad otsekui kaks loojuvat päikest; ämblikuniite meenutavad sõrmed, milles voolab vere asemel halogeenvalgus... Ta ei vaja õhku ega vitamiine, vaid saab kõik eluks vajalikud ained büroos tasuta jagatavast kohvist ja Saku Lätte veest. Tema on mees, keda päike ja tuul pole suutnud sandistada!
