Hukkunud Urmas Alender laulab senini Alutaguse laanes merest ja kasteheinast
Rocklaulik Urmas Alender ja Virumaa poetess Virve Osila ei kohtunud silmast silma kordagi, ometigi võib nende vähem kui aasta kestnud suhteid pidada lõppeva sajandi Virumaa üheks kaunimaks armastuslooks.
Reisilaeva Estonia katastroofis hukkunud Urmase (46) ja Virve (53) hingede ühinemise viljad võrsuvad tänaseni. Mitmel jõuluaja ja aastavahetuse eelsel õhtul laulis ühes väikeses Mäetaguse asula väikeses korteris Alender. Ta laulis Osila sõnadega. Virve süütas küünla Urmase pildi juures, vajutas muusikamasina mängima.
"Ning ühes merega ma tasa-tasa hingan," kostavad Urmase viimaselt laulukassetilt Virve kümne aasta eest kirjutatud read. "See on saatus, see on müstika...," räägib Virve. Urmase viimsed laulud kõlasid uppuval laeval. Keset tormi laulis Urmas Virve sõnade justkui enda omadega.
Kunagi pereringis pihtis Urmas: "Ilmselt olime Virvega üks hing, sest kuidas saab ta kusagil Mäetagusel kirjutada nii, nagu just mina tunnen ja mõtlen."
Virve ellu tuli Urmas 1993. aasta detsembris. Virve meenutab: "Sai alguse minu elu imelisim muinasjutt. Sattusin raadiost kuulama saadet, kus Urmas laulis. Sõnad tundusid nii hirmus tuttavad. Äkki tabasin – need lood on mu esikkogust "Mälestuste tuul". Olin täiesti shokis."
Virve sai Eesti Raadiost tolle kontserdi lindistuse ja mõtles Urmasele kirjutada. "Tahtsin aitäh öelda, et ta need asjad just nii ära laulis. Aga mõtlesin – tema on ikkagi Alender, aga kes olen mina, minusuguste kohta öeldakse ju harrastusluuletaja," meenutab naine.
Virve ei kirjutanud Urmasele. Ei julgenud. Ta lihtsalt mõtles Urmasest ja kirjutas Urmasele mõeldes luuletusi. Kogu aeg oli Virvel tunne, nagu ta lendaks. Urmase Rootsi-kodus telefoni kõrval seisid aga Virve luulekogud. Et oleks kohe hea käepärane võtta.
Tänaseks on Virvelt ilmunud üheksa luuleraamatut, üks mälestusteraamat, lavastatud on kaksteist näidendit täiskasvanuile, viis lastele.
"Ühele mu luuletusele kasteheintest tegi Urmas kaheksa viisi. Kastehein oli tema märksõna. Kui inimene on elumerele hulpima jäetud, siis piisab ühest väikesest kasteheinast, et sealt välja tulla. Aga siis, kui Urmasel oli Estonial vaja kasteheina, seda ei olnud," räägib Virve.
Suvel 1994 ilmus maakonnalehes Põhjarannik intervjuu Urmasega. Virve luges, süda põksumas, pilk paberisse naelutatud. "Tema luule puudutab mind väga isiklikult, mõjub mulle ehedalt ja kõrgendavalt. Ma tegin tema esikkogu tekstidele ühe kuuga viisivariandid," rääkis Urmas.
Oma tuttavaile Ida-Virus rääkis Urmas, et peaks Mäetagusel Virve juures ära käima. Aga ta lükkas seda edasi, kuni kassett Virve tekstidele on valmis. Narr tühjade kätega minna, oli Urmase seisukoht.
Virve tahtis väga Urmasega kohtuda, aga ei julgenud ikka veel. Virve kahetseb siiani, et ei läinud tol sügisel Jõhvi. Urmas oli seal augustis mitu korda.
Lõpuks Virve kirjutas. Urmas kirjutas vastu: "...tahaksin tänada luuletuste eest, mis said oma hääduse tõttu laulukava "Hingelind" vaimseks ja hingeliseks aluseks. Neis on huvitaval kombel needsamad tunded, mida ma viimase kahe aasta jooksul siin elades tugevamalt olen tundnud. Siis selle ootamatu, aga väga meelikosutava kirja eest, mis ajendas mind maha istuma ja laulukava "Hingelind" lõplikult viimistletuna linti laulma. Nüüd on ta siis valmis... Austuse, armastuse ja lootusega..."
Urmase kiri jõudis Virveni kaksteist päeva enne Estonia uppumist. Kasseti "Hingelind" originaallindi võttis Urmas laeva kaasa. Estoniale minnes ütles Urmas oma emale, et kui ta selle sõidu ära teeb, käib ta kindlasti Mäetagusel ära.
"Ma igatsen ta häält. Ma tean, et ainult tema sai minust päris-päris õigesti aru. Me ei kohtunud kunagi, aga meil oli üks hing," pihtis Virve Estonia katastroofi järel. Võttis paar aastat, enne kui naine sai uuesti pinna jalge alla. "Ma tunnetan, kuidagi oma vaimus on Urmas siin, Mäetagusel, käinud," kostab Virve praegu.
1994. aasta jõulude esimesel pühal käis Mäetagusel Urmase tütar Yoko. Ta viis Virvele "Hingelinnu" kasseti laulude töölindi. Virve otsis firma, andis Urmase lauludega kasseti välja ning kirjutas laulja mälestuseks raamatu "Hingelind". Käis mööda kultuurimajasid, luges oma luuletusi, esitles raamatut.
Aasta pärast, jõulude ajal kinkis Virve isata jäänud Yokole raamatu müügist saadud summa, millest invaliiduspensionär Virve saaks pool aastat elada. "See raha oli kui isa kaudne jõulukink Yokole," meenutab Virve 1995. aasta jõulupühi.
