Hüvasti, legendaarne postimaja ehk peapostkontori head ja vead
Narva maantee 1 võib lähitulevikus olla hoopis mõne kortermaja või büroohoone aadress, sest peapostkontori hoone on nüüd müügis. Välistatud ei ole maja lammutamine. Seega on viimane aeg vaadata üle aastakümneid kesklinna ilmet kujundanud postimaja head ja vead.
Tallinna peapostkontori hoone ehitamine algas 1977. aastal. Varem asus samal kohal hoopiski bensiinijaam. Nii nagu Pirita purjespordikeskus, teletorn, linnahall, lennujaam ja Olümpia hotell, valmis ka uus postimaja 1980. aasta purjeregati ajaks.
Peagi sai uus postimaja kuulsaks kui esimene hoone Eesti NSV-s, kus võib näha eskalaatorit. Seda siinmail uuenduslikku liikumisvahendit tuldi vaatama üle riigi. Sisse lülitati imemasin siiski vaid pidupäevadel, sest Armeeniast pärit eskalaator polnud kuigi töökindel.
Nimelt ootas masinavärk enne paigale monteerimist postimaja õuel, kus sellele pääsesid ligi juhuslikud pahategijad. Näpatud osadele polnud aga lihtne asendust leida ning lisaks tekitas eskalaatori töös hoidmine meeletuid elektriarveid.
Rõõmu imemasinast ei jätkunud kauaks: liikuv trepp asendati 1988. aastal tavalise kivitrepiga. “Moskva metroos nad ju töötasid laitmatult, miks siis meile selline nigel sattus?” pole postimaja arhitekt Raine Karp eskalaatori kurva saatusega rahul.
Arhitekt tunnistab, et kogu postimaja kujunes üheks “õnnetuks” hooneks. Esialgne ehituskava nägi tema sõnul ette kolmandiku võrra suuremat põhiplaani. Sel juhul oleks aga hoone hind küündinud üle kolme miljoni rubla ja plaan pidanuks Moskvast heakskiidu saamiseks läbima bürokraatilise kadalipu. Selle vältimiseks vähendati ruudukujulise põhiplaaniga postimaja küljepikkust 60 meetrini.
Insener Heiki Meos on hiljem intervjuus tunnistanud, et päris libedalt ei läinud ka ehitus. Postimaja raudbetoonist konsooltalad ei olnud piisava kandevõimega ja fassaadile tuli lisada poste, et hoone ülepea püsti püsiks. Esialgses kavandis polnud midagi sellist ette nähtud.
Üllatuslikult polnud Karbi esialgses projektis ka sissepääsudeni viivaid trepiastmeid. Et aga tolleaegne tehnoloogia ei lubanud keldrit nii madalale ehitada kui plaanis kirjas, tuli need arhitekti sõnul rajada.
Käputäis kliente
Oh neid mälestusi... Kolmekorruselise postimaja esimese korruse saalist oli nõukogude ajal võimalik tellida kaugekõnesid, teisel korrusel asus kassadega teenindussaal. Keldris aga 250 kohaga konverentsi- ja kinosaal, 90 kohaga söökla ning muud olmeruumid.
Eesti taasiseseisvumisest alates on postimajas rohkelt vaba pinda, mida rendile anda. Praegu tegutseb hoone esimesel korrusel postkaardikeskus ja filateelia, lisaks hulk ärisid reisibüroodest kinnisvarafirmadeni ja restoranist prillipoeni.
Teise korruse teenindussaali on postiteenuste kõrvale trüginud muu hulgas kaitseväe ja tööjõu värbamiskeskused ning kellassepp. Tosin Eesti Posti kassat peavad leppima käputäie klientidega. Ja ikka tuleb teenindajal vähemalt kolm korda kella helistada, enne kui keegi numbrilipikuga kohale ilmub.
Eesti Post ebapraktilises majas ei jätka
•• Postimaja on mitmel korral süüdistatud ebapraktilisuses. Arhitekt Raine Karp ütleb, et ükski postitöötaja seda ei kinnitaks. Kuigi seda tänapäeval eeldatakse, polnud maja Karbi sõnul mõeldud universaalseks büroohooneks.
•• Veel 2007. aasta alguses kirjutas tollane Eesti Posti nõukogu esimees Jüri Ehasalu, et ajalooväärtusega postimaja ei lammutata ja vajadus postiteenuste järele ei kao.
•• Praegune nõukogu eesotsas Meelis Atoneniga tunnistas aga hoone peapostkontorina ebatulusaks ning pani kinnistu 128 miljoni kroonise alghinnaga müüki. “Eesti Post on logistikaettevõte, kelle keskus ei pea asuma suure kolossina Tallinna ühe kõige kallima krundi peal,” põhjendas Meelis Atonen.
•• Uut omanikku otsiva Eesti Posti sümbolhoone autorid on arhitektid Raine Karp ja Mati Raigna, ehitusinsener Heiki Meos ja sisearhitekt Kirsi Laanemaa. Raine Karp on projekteerinud ka linnahalli, rahvusraamatukogu, praeguse välisministeeriumi ja Sakala keskuse.
