Huvitavad toasõnajalad
Tänapäeval kasvab maailmas vähemalt 9100 liiki sõnajalgtaimi (Polypodiopsida) 231 perekonnast ja 33 sugukonnast. Troopilised sõnajalad kasvavad looduses maapinnal, kividel, kaljudel, veekogude läheduses ja mäestikes, aga ka epifüüdi ehk pealistaimena teiste taimede võradel. Sõnajalgade seas on ka ronivate vartega liike, ilma juurteta ujuvaid või veekogu põhja kinnituvate juurtega veetaimi, mida vahel kasvatatakse akvaariumitaimedena.
Esmapilgul sõnajalga mittemeenutav ujuvate lehtede ja juuretaoliste veesiseste lehtedega veetaim on kõrviksalviinia (Salvinia auriculata). Seda taime on meiegi taimepoodides müügil olnud, kuid mitte potimulda istutatuna, vaid läbipaistvas plasttopsis vees ulpivana. Veesõnajala kasvamist ja arenemist on huvitav jälgida lapsel, kuid täiskasvanu peab siiski jälgima, et taim suhu ei satuks ja veest kauaks välja ei jääks. Õhukeste lehtedega salviinia kuivab soojas toaõhus kiiresti. Soojas valges ruumis ja vees kasvades paljuneb salviinia jõudsasti varre pikemaks kasvamise teel. Salviinial on väga huvitavad lehed – kaks keeljat ujulehte on kaetud märgumist takistavate silmuskarvadega, veesisene leht meenutab juurt ja aitab taimel tasakaalu säilitada.
Väliselt meenutab sõnajalga üleni vee all kasvav söödav sarvjalg (Ceratopteris thalictroides). Looduses kasvavad nad troopilistes soodes ja veekogudes. Sarvjalg on huvitav selle poolest, et ta moodustab leheserva hulgaliselt lisapungi, millest arenevad väikesed taimed ja mille abil on teda kerge paljundada. Sarvjalga müüakse meil enamasti akvaariumipoodides. Looduses kasvab ta mitmel pool troopikas seisva või aeglase vooluga veekogudes, aga ka saagopalmimetsades.
Kuni 24 meetri kõrgusteks puudeks kasvavad troopilistes niisketes mägimetsades tüvijalad (Cyathea), pisut madalamaks jäävad diksooniad (Dicksonia). Noorte taimedena on neid meilgi toataimedena müü-giks pakutud. Looduslikult kasvavad diksooniad troopilises Ameerikas, Saint Helenal, Malaisias, Uus-Kaledoonias, Austraalias ja Uus-Meremaal. Kodus peab neile võimaldama õhurikka, valge, kuid otsese ereda päikesekiirguse eest varjatud paiga. Talvisel pimedal ajal vajavad nad jahedamat ruumi, kus temperatuur on vahemikus 8–16 ºC.
Pikkade ja peenikeste sitkete vartega sõnajalgu kasvab soojema kliimaga aladel metsaservades ja mägedes. Sellised on ronisõnajalad (Lygodium), koralljalad (Gleichenia), lehvikjalad (Sticherus) ja sõrmjalad (Dicranopteris). Nende pikki varsi või leherootsusid kasutatakse soolases ookeanivees vastupidavate kalavõrkude valmistamiseks, toolide, võrkkiikede ja teeistandustes kasutatavate varjukangaste punumiseks. Sumatral kasutatakse sõrmjala noori võsusid isegi toiduks. Taimepoodides lisatakse lillekimpude dekoratsiooniks sageli just ronivate sõnajalgade graatsilisi lehti. Kõige populaarsem on aga läikiva tumerohelise nahkja lehega nahklehine rumoora (Rumohra adiantiformis), mida tihtipeale lihtsalt nahkleheks kutsutakse.
Ettevaatust väetamisel
Enamasti meeldib sõnajalgadele kasvada ka tubastes tingimustes nii, et nad oleksid alates märtsist või veebruarist ereda keskpäevase otsese päikesekiirguse eest kaitstud. Kuiva õhuga keskküttega ruumis on taimi aeg-ajalt kasulik puhta sooja veega piserdada. Õhuniiskust aitab suurendada ka taimepoti kõrvale või lähedale asetatud madal lai veega anum. Paljudele sõnajalgadele meeldib pehme ja hapustatud kastmisvesi. Vett saab hapumaks muuta kraaniveele pisut sidrunhapet lisades või kasutades sõnajalgadele valmistatud eriväetisi. Kevadel ümberistutamisel kasutatav muld peaks olema huumusrikas. Väetamisega tasub olla ettevaatlik. Ühekordse valesti väetamisega võime taimele rohkem kahju teha kui sõnajalga üldse mitte väetades. Üleväetatud taim on küll lopsakas, kuid tema lehed muutuvad nõrgaks ja taim kaotab liigile iseloomuliku haabituse ehk välislaadi.
Toasõnajalana kasvatatakse kõige sagedamini pikki juuretaolisi stooloneid ehk võsundeid moodustavat kõrget nefroleepi (Nephrolepis exaltata) ja selle sorte. Piisavalt niisketes tingimustes moodustub juurt meenutava võsundi tippu lisataim. Elutoas, kus õhk on üsna kuiv, muutub võsund pruuniks, kuivab ja lisataimi ei moodustu. Kaval on kerida need pikad juuretaolised võsundid ümber lehekodariku vastu potimulda, kus õhk on niiskem. Postamendilt vana nefroleebitaime küljest alla rippuvaid kuivanud võsundeid ei pea ilmtingimata ära lõikama. Need võivad hoopiski taime kaunistada.
Linnupesasarnase tiheda, seest õõnsa lehekodariku moodustavad mitmed raunjalad (Asplenium). Meil on toataimedena populaarsemad pesa-raunjalg ja antiik-raunjalg ning nende lainelise või lõhestunud leheservaga sordid. Mõlemad lepivad soojema või jahedama ruumiga, kuid ei talu mulla liigniiskust ega kuivaks jätmist.
Sõnajalgade kastmisega peab olema üsna hoolas. Pärast kastmist potialusele väljavalgunud vesi tuleb hiljemalt järgmisel päeval ära kallata, et vältida juurte riknemist. Longu vajunud lehtedega kastmata unustatud sõnajalga aitab hävimisest päästa taimepoti leiges vees uputamine (10–20 minutit), kuni õhumulle enam mullast ei eraldu. Täiesti läbikuivanud mullaga sõnajalataime enamasti elule päästa ei õnnestu.
Väga huvitavate karvaste pikkade üle potiserva rippuvate risoomidega sõnajalg on austraalia jänesejalg (Davallia pyxidata). Sellist tihedalt varsi ümber poti kasvatanud taime saabki kasta teda üleni suuremasse veeanumasse uputades. Taime niiviisi leotades peab jälgima, et vesi oleks toasoe või leige, ja taime ei maksa mitmeks päevaks vette unustada. Pärast nõrgumist saab taimepoti endisele kohale tagasi riputada. Nahksete lehtedega jänesejalg pole nii tundlik ka kuiva toaõhu suhtes, kuid ereda keskpäevase päikesekiirguse eest vajab siiski kaitset. Ümberistutamiseks peab enamasti plastpoti jänesejala üm-bert lahti lõikama, et mitte üleliia juuri ja varsi vigastada.
