Ideoloogia: kui vennashauda ei ole, tuleb see välja mõelda

“Igas liiduvabariigi pealinnas pidi olema vabastajate monument ja loomulikult pidi monumendi juurde kuuluma ka vennashaud,” annab ajalooline õiend pronkssõdurile tähenduse. “Teadmata asjaoludel surnud punaarmeelased kaevati välja Tallinnas või Tallinna lähedal olevatest haudadest” – eelkõige selleks, et luua sobiva ideoloogilise tähendusega koht. “Isamaasõja monument olgu ülistuslauluks sõdur-inimesele, kes kehastab võitluses kõrgemaid inimväärtusi,” kirjeldas toonane ajaleht Sirp ja Vasar monumendi tähendust.

Plaani autor pole teada

“Tõnismäe kujunemine aastakümneteks “suure võidu” tähistamise ja langenud sõdurite mälestuspaigaks polnud planeeritud, see oli pigem juhus. Veel 1945. a märtsis peeti Kaarli kiriku kõrval olevat platsi hauale sobimatuks kohaks ja plaanis oli sõjaväekalmistule ümber matta ka sinna algselt, ilmselt 1944. a septembris kaevatud kahes hauas olnud surnukehad.

Kelle korraldusel rajati Tallinna kesklinna ühishaud, pole teada, kuid koht valiti propagandistlikel kaalutlustel, mitte ruumipuudusest sõjaväekalmistul,” ütleb õiend sõnaselgelt. “Paratamatult tekib võrdlusmoment 1941. aastal Maarjamäele rajatud mälestusmärgiga miiniristlejate Avtroil ja Spartak madrustele, kes 1919. a Naissaarel maha lasti. 1941. a maeti nad ümber Maarjamäele. Et nende haudu ei leitud, toimus matus fiktiivselt. Oluline oli propagandistlik osa,” tutvustab õiend totalitaarse rezˇiimi mänge surma ja kangelastega.