Igaüks Eestimaal hoiab südames tükikest hukkunud Estoniast
Selles loos räägivad tavalised inimesed meie kõrvalt, need, kes tavaliselt intervjuusid ei anna. Sain mälestusi viiekümnelt isikult.
Paljud kirjutasid, et neil hakkas oma Estonia loo kirjapaneku järel kergem. Veel kogesin, et kõige enam on kõigile meelde jäänud lõpmatuna tundunud hukkunute nimekirjad, mis aeglaselt üle teleriekraani jooksid. Päevade kaupa. Ja hiljem unenägudes.
•• Anneli, 27 (vanus Estonia huku ajal), omavalitsusametnik (amet Estonia huku ajal): 27. septembri õhtul käisin tütre ja sõbrannaga Pedassaares mere ääres. Rannas olid lained väga kõrged ja tuul nii kõva, et kaua olla ei saanud. Tume taevas rippus kuidagi imelikult mere kohal ning nendes kõrgetes lainetes peegeldus see tumedus võimsalt vastu. Siiamaani tuleb kananahk ihule, kui seda pilti meenutan.
•• Kärt, 21, ajakirjanik: Olime töökaaslastega tol ööl pubis Hell Hunt, meiega oli Vormsi Enn. Mäletan, et ta ütles mingil hetkel: „Midagi on juhtunud…”
•• Sirje, 44, ajakirjanik: Elasin-töötasin Raadio Vaba Euroopa ja Rahva Hääle korrespondendina Soomes Turu linnas. Elasime ülikooli haigla kõrval korrusmajas. Öösel ärkasin helikopterimüra peale, läksin rõdule vaatama. Nägin, kuidas tekki mähitud inimesi toodi haiglasse. Kui raadio ja teleri lahti tegime, saime teada, mis oli juhtunud…
•• Ülo, 59, riigiametnik: Estonia hukust kuulsin Eesti Raadiost hommikul, kui poole kuue paiku ärkasin. Uudis loeti ette nii, nagu oleks tegemist igapäevasündmusega. Pärast lasti tingeltangel-muusikat edasi. Kohutav. Käed-jalad ei kuulanud sõna, leidsin raadio valvenumbri, helistasin. Küsisin, kas nad on segaseks läinud, niisugune muusika... Tõepoolest, muusika keerati algul vaikseks ning paari minuti pärast hakkas tulema enam-vähem sobivat viiulimuusikat.
•• Eve, 35, reisikorraldaja: Oli rahutu öö, ma üldiselt pelgan tormi ja loodusjõude. Sain juhtunust teada varahommikul raadiost. Mind tabas äng, masendus – ei tea, mis oli selle tunde nimi, aga see oli valdav minu päevades veel nädalaid. Ikka ja jälle läks mõte nendele seal laevas. Läksin vara tööle, et vaadata, kellele olin müünud pileti. Sel ööl oli laeval palju tuttavaid.
Üks mu sõber ei tulnud laevapiletit välja ostma. Tühistasin broneeringu. Siis helistas, et tahab siiski minna, kas saan aidata. Tegin uue pileti. Tuli Tartust, sõitis Rakverest läbi, kiirustas laevale. Mul ei olnud talle viit krooni tagasi anda ja ta ütles naerdes: „Hea ongi, kui keegi mulle surmani võlgu jääb.” Ja läks... Ta kohe nagu pidi sellele laevale minema.
Kaks toredat inimest soovisid samuti selle laevaga Rootsi sõita. Siis oli vaja viisat ja neil oli vormistamine jäänud viimastele minutitele. Pakkusin, et nad läheksid järgmise väljumisega, kuna saame viisa kätte kaks tundi enne laeva väljumist. Kui saatkond ei anna viisat, lähevad laevapiletid kaotsi, raha ka… Nii selgitasin. Nemad tulid sel hommikul valgete liiliatega mind tänama, et nad sellel laeval ei olnud.
•• Kärt, 21, ajakirjanik: Jäin tööle hiljaks. Uudistejuht Kalle vaatas väga tõsiselt otsa ja ütles: kohe algab kriisikoosolek, Estonia on uppunud. Ma ei saanud aru: kuidas uppunud??!! Šokk. Seejärel jõuetus. Tuli tegutseda, oli masendav, et pidin minema sadamasse, jälgima, mis seal toimub… Omaksed, kes sadamas olid, ootasid infot. Ma ei suutnud nendega rääkima minna, see oli nii väga valus.
•• Mall, 40, õpetaja: Kui teade kohale jõudis, meenus, et mõne nädala eest olin näinud Silverit ja ta selgitas, kuidas ta töögraafik on. Hakkasin arvutama, kas on tema töönädal. Jah, oli. Kartsin Silveri vanematele helistada, et infot saada. Esimene teade ta pääsemisest tuli raadiost. Teinegi meie endine õpilane oli laevas tööl. Tema hukkus.
Esimeste pääsenute hulgast andis intervjuu Silver Linde. Oleme Silveriga hiljem korduvalt kohtunud. Laevahukust ei ole kordagi rääkinud, sest see on ta hinge jätnud sügavad haavad. Praegu õpetan ta poega Rolandit 10. klassis.
•• Hanna, 19, üliõpilane: Olin šokis ja hämmingus, ei suutnud pool päeva voodist välja tulla. Teadsin, üks mu sõber töötas seal, ei teadnud, kas ta oli tööl. Esialgu tuli info, et kadunud. Päeva teisel poolel ta leiti pärast seda, kui oli üksinda kummipaadis 19 tundi hulpinud. Jumal tänatud!!!
•• Sirje, 44, ajakirjanik: Hommikul helistati Eestist mitu korda, paluti tungivalt minna Turu haiglasse pääsenuid usutlema. Keeldusin, ehkki paljud ajakirjanikud läksid. Hiljem lugesin üht rahvusvahelist ajakirjanduseetika uuringut, kus toonast ajakirjanike haiglasse tormamist peeti ebaeetiliseks ja ebaprofessionaalseks – et ka meedikud lasksid säärases šokis inimesi tülitada. Arvan tänini, et talitasin õigesti.
•• Liina, 33, õppealajuhataja: Hommikul sõitsin Valka, kus toimus Eesti-Rootsi ühiskonverents. Mäletan tunnet, kui konverentsi avaja katkendlikul häälel ja veekalkvel silmil meie poole pöördus ja musta lindiga valge küünla lavaservale põlema pani. Mälestushetk oli nii valusvaikne... Paljudel pisarad silmis. Fuajeesse oli sätitud teler, mille ekraanil jooksid nimed. Mingil hetkel oli hukkunute nimekirja lisandunud Urmas Alender. Kui nüüd aastaid hiljem mõtelda, millest ta laulis... „Sa seisad teisel pool vett...”
Masendavaim hetk saabus, kui sain teada, et laeval oli Jaan Pehk, lootustandev triatlonist, minemas võistlustele. Jaan oli hea peretuttav. Legend rääkis, et Jaan olla tahtnud magada bussis, sest tollal tuli laeva kajutipilet osta lisaks. See oli eestlastele liiga kallis. Pikakoivaline Jaan olevat jäänud magama mikrobussi, kust ta enam välja ei pääsenud. Igatahes Jaan jäi igavesti nooreks...
•• Pille, 32, psühholoog: Läksin hääletades Tallinna, oli väga vihmane, erakordselt tuuline ilm. Eredalt mäletan võõras autos linna poole sõites hetke ja kohta, mil mulle esmakordselt teadvustus, milline kohutav tragöödia on toimunud. See paik on siiani eriline mu jaoks, 15 km Raplast, Seli bensiinijaama juures.
Õhtul Raplasse tagasi jõudes läksin toidupoodi. Põles küünal. Sain teada, et tarbijate kooperatiivi esimees oli Estonial. Õhtul kodus olin kui naelutatud televiisori ette, kus jooksid laeva pardal olnud inimeste nimed, lõpmatult, ikka uuesti ja uuesti, sekka uudiseid pääsenuist... vist kogu öö. Pikka aega oli öine meresõit hirmutav, tean, ka paljudele mu lähedastele.
•• Ülle, 41, sotsiaalhooldaja: Ema suur sõber, töökaaslane, 35-aastane mees jäi merre, majanaabri tütar, 30-aastane, jäi merre. Valus on, kui mõtlen Estoniale. Iga päev sõidan trammiga mööda Estonia ristist ja mälestusmärgist, alati meenub, mis juhtus.
•• Ülle, 36, lasteaednik: Olime abikaasaga paari päeva eest jõudnud tagasi reisilt Kanadasse sugulaste juurde, kui kuulsime kohutavast õnnetusest. Esimese asjana tänasime jumalat, et oleme kodus oma kolme lapse juures ega pea hirmu tundma õhulennu ega laevareisi ees. Praegugi tuleb kananahk ihule, kui meenutan emotsioone, mis inimeste seas liikusid. Lasteaias oli televiisor, kust jälgisime pilti. Kolleegi poeg pidi laeval olema, hukkunute nimekirjas jooksis ta nimi... Poeg helistas päeval emale ja ütles: ära muretse, jäin laevast maha! See oli mingi meeletu pingest vabanemise hetk.
•• Kersti, 31, galerist: Laeva jäi naabripoisi tüdruk, kes last ootas ja tööl oli. Minu onu ristis selle laeva eelkäija Georg Otsaks. Olen hiljem mõelnud: ehk oleks pidanud ikka vana hea tava järgi laeva nime esimesena süütu tütarlaps välja hõikama.
•• Anneli, 27, omavalitsus-ametnik: Mitmeid-mitmeid öid hiljem ärkasin selle peale, et nägin unes: õhku ei ole ja ma pean siit kinnisest ruumist välja pääsema. Alenderile mõeldes nutsin. Siiamaani ajab nutma, kui kuulan ta laulu: sa hüüdsid, sa hüüdsid mind teisel pool vett...
•• Ave-Katri, 13, õpilane: Estonia hukule pühendatud leinaminuti ajal jooksis klassijuhataja nuttes klassiruumist välja. Tol ööl ja veel paljudel järgnevatel nägin unes uppuvat laeva. Unes ja hiljem ärkvel kujutasin end ühena laeval. Sadu kordi mängisin peas läbi eri versioone või-malikest pääseteedest. Lugesin läbi kõik ilmunud raamatud ja artiklid. Kasvas teadmine, et mina oleksin kindlasti pääsenud. Ka see sai tõukeks, mis mind aastaid hiljem laevale tööle viis. Süvenesin meresõiduohutusse, päästevahenditesse, laevameditsiini. Töö viis mind kokku inimestega, kes tol ööl laevahukust pääsesid. Ometi ei räägi me sellest kunagi.
•• Andres, 55, äritegelane: Õnneks ei olnud see kord veel minu kord – põhja läks ainult minu pilet ja kahjuks hulgaliselt toredaid ja kauaaegseid kolleege Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Taanist ja Rootsist.
•• Margus, 20, luuletaja: Alati, kui käin septembri lõpus tiigis ujumas ja tunnen, et vesi on külm, kujutlen sinna juurde lainetuse, pimeduse, teadmatuse. Mõtlen, kui paljud ilmselt pääsesid laevast, aga ei jõudnud mitte kuhugi.
•• Kadri, 26, ajakirjanik: Siiani on raske kasutada sõna Estonia, hoolimata sellest, et olen Estonia teatris töötanud. Emana mõtlen siiani laevale minnes läbi, mida öelda või teha tütrega, kui midagi jubedat juhtuma hakkab. Aga ei juhtu ju enam!
•• Liina, 33, õppealajuhataja: Olin abiellunud 22-selt, kuid 33-aastaseks saades ei olnud meie peres ikka veel lapsi. Aga imelik küll, Estonia huku ajal olin ma titeootel. Minu laps sündis 28. märtsil, kuus kuud hiljem öösel kell 1.50. Estonia vajus sügavikku umbes samal kellaajal... Mul on seniajani imelik tunne, kui mõtlen sellele. Võib-olla sain omale tütre seepärast, et Estonia viis märga hauda nii palju elusid? Olin ju nii kaua aastaid soovinud olla ema, aga mulle ei antud seda võimalust ja ühtäkki siis, kui ma ei lootnudki enam... siis sain tütre. Ehkki see tundub teistele võib-olla totter, on mul tunne, et just seepärast antigi mulle laps, et looduses oleks tasakaal.
•• Rein, 33, ajakirjanik: Olin Estonia kaptenit Avo Pihti intervjueerinud paar kuud enne katastoofi. Ta visiitkaarti hoidsin alles. Ja mis kõige veidram, võtsin teinekord ta visiitkaardi välja ja valisin mobiilinumbri. Ma ei teadnud, miks. Aga ma ei saanud jätta numbrit valimata, kui mul see oli. Keegi ei vastanud.
Nüüd selle loo lõpetamise järel tahtsin sama korrata. Aga visiitkaarti enam ei leidnud. Äkki nüüd on see asi lõpetatud? Ei, ka mina nägin loo kirjutamise ajal unes lõpmatuid üle teleriekraani voogavaid nimekirju. Nimekirju, millel ei näi lõppu tulevat.
Estonia mudel valmis katastroofi eel
•• Eesti meremuuseumi eksponaat, mille ees külastajad tavalisest kauem peatuvad, on reisilaeva Estonia mudel.
•• „Oli see nüüd saatuse märk või kokkusattumus, aga mudel valmis 1994. aastal, pelgalt mõni kuu enne katastroofi,” ütles varahoidja Arno Saar. Mudeli valmistas meister Olev Roes laevafirma Tallink tellimusel. Õnnetuse järel loobus Tallink mudelist ja andis selle üle meremuuseumile.
•• Samas ruumis on eksponeeritud ka Estonia laevakell, mille tuukrid tõid 1995. aastal merepõhjast üles. Muuseumile kuuluvad ka Estonia räsitud päästepaat, päästeparv, päästerõngad ja üks valgest riidest mantel. Need on meri kaldale uhtnud.
Laevahukk inspireerib teadlasi, vandenõuteoreetikuid ja kunstnikke
Laevahukust inspireeritud ilukirjandus
•• Mari Saat „Sinikõrguste
tuultes” 2000 (romaan)
Peategelane, noor, äsja emaks saanud eestlanna kaotab Estonia katastroofis rootslasest mehe.
•• Jürgen Rooste luuletus „Tavaline eesti idioot” (samanimelisest luulekogust, 2008)
„Tõeline võitja on see / […]Kes ei satu sügisesele tormimerele / Praamlaeval millel salaja / veetakse relvi”
Dokumentaaltaotlusega raamatud eesti keeles
(autor, pealkiri, ilmumisaeg)
•• Tiina Jõgeda (koostaja). Miks Estonia? Sajandi laevahukk Läänemerel. 1994.
•• Eri autorid. Mayday Estonia. 1994, 1995 (2 osas).
•• Kent Härstedt. See, mida ei saanud juhtuda: jutustus Estonia katastroofist. 1996
•• Andi Meister. Lõpetamata logiraamat. 1997.
Ühiskomisjon. Lõpparuanne, mis käsitleb reisiparvlaeva ML Estonia hukku Läänemeres 28. septembril 1994. a. 1998.
•• Henning Witte. Uppunud tõde: uued faktid ja teooriad reisilaeva Estonia huku kohta. 1999.
•• Enno Tammer. Uppumatu Estonia. 2000.
•• Sirje Piht, Imre Kaas. Raske tee tõeni: parvlaev Estonia lugu. 2003.
•• Jutta Rabe. Estonia: ühe laevahuku tragöödia. 2003.
•• Drew Wilson. Auk: parvlaeva Estonia hukust 28. septembril 1994. a. teise nurga alt. 2008.
Estonia hukku käsitletakse ka neis raamatutes
•• Jerome Modell „The M/S Estonia Disaster and the Treatment of Human Remains” (artikkel erialaraamatust „Handbook on Drowning: Prevention, Rescue, Treatment”, USA 2002)
•• William Langewiesche. The Outlaw Sea: A World of Freedom, Chaos, and Crime. USA 2005.
Filmid
•• Lõputa lugu Estoniast.
Dokfilm, Eesti 1996. R: Mark Soosaar.
•• Baltic Storm. Mängufilm, Saksamaa, 2003. R: Reuben Leder (põhineb Jutta Rabe raamatul).
