Iirimaal – lopsakast Corkist askeetliku Bantryni
James põeb ilmselt suurusehullustust: hiiglaslik künkale laotuv elamu on vähemalt 300-ruutmeetrine. Et tema juures elab vaid teismeline tütar Sarah, jääb lossi kasutusala hämaraks.
Maja kõrval on koplid, kus James peab hobuseid. Õhtuti, kui väsimusest tuikuv Sarah on asjade lahtipakkimise lõpetanud, hüppab ta kergelt (sadulata) hobuse selga ning kappab ringi.
James elab Corki lähistel. Jõgede vahel paiknev Tartu-suurune ülikoolilinn on rahuliku mõnusa atmosfääriga. Cork on Euroopa kultuuripealinn 2005, nii õnnestub püstitada rekord ühe päevaga äravaadatud (tasuta) näituste osas.
Eriti meeldib ülikoolilinnaku, kampuse õhkkond: pargis on sõbralikult kõrvuti ajaloolised hooned ja ultramoodne kunstimuuseum. Satume lõunastama hiiglaslikku tudengisööklasse, kus toidu maitse tuletab meelde nõukaaja sööklakultuuri. Aga see on ka konkurentsitult odavaim söögikord Iirimaal.
Abikaasa jaoks mööduvad esimesed päevad närvesöövalt, üüriautoga vasakpoolse liikluse võlusid avastades. Imekitsastel teedel on piirkiirus sada kilomeetrit tunnis, ehkki poole väiksemgi kiirus tunduks piisavana. Iirlastel on omapärane huumorimeel: ühel eriti kitsal ja järskude kurvidega mägiteel – kiiruspiirang endiselt 100 km tunnis – üllatab meid plakat faktiga, et Kerry maakonna teedel on viimase nelja aastaga surma saanud 54 inimest.
Järgnevateks öödeks komandeeritakse meid sõber Michelle’i kodusse Bantry lähedale.
Kui Jamesil on seljataga karm noorusaeg Põhja-Iirimaal, siis psühhoterapeudina töötav Michelle on pärit siitsamast 13-lapselisest perest. Ta vestab meile lugusid oma lapsepõlvest: alati söögiauru täis kodust, üldisest vaesusest ja emigratsioonist.
1848–1950 emigreerus Iirimaalt ligi kuus miljonit inimest, neist omakorda ligi pooled lahkusid Corki lähedal asuva sadamalinnakese Cobhi kaudu. Cobhi kail on ausammas Annie Moore’ile, kes oli iiri esimene “ametlik immigrant” Ellis Islandil 1892. aastal.
Cobh on esimene linnake, mis teeb otsa lahti rannikulinnade reas: kõik laotuvad küngastele, keskmes katedraal ja sadam. Arhitektuuriimesid ei kohta, aga see-eest missugused värvilahendused! Ilmselt saaks nii mõnigi eesti linnakunstnik soki, nähes lõputuid erkroheliste-roosade-lillade ridamajade jadasid.
Esimese asjana teatab Michelle, et on äsja oma kodu maha müünud ja kolib paari nädala pärast üle tee asuvasse uude majja. Nii saamegi osa Iirimaal juba kümmekond aastat kestnud kinnisvarabuumist: ehitatakse umbes 70 000 maja aastas.
Michelle elab rannikult paari kilomeetri kaugusel, saja-aastases võluvas majakeses küngaste vahel. Paari minuti sõidu kaugusel peitub puude vahel pisike algkool-lasteaed paarikümnele lapsele, kõrval kirik. Kui Corki kandis on suurepärane viljakandev maa, siis Bantry on mägine ja väheviljakas. Mäeküljed terendavad lammastest, kuigi Michelle’i väitel on lambakasvatus pigem hobi kui tõsine äri.
Lahe kaldal kõrgub Bantry House, mille treppidelt avaneb ümbruskonnale oivaline vaade. Üheks Euroopa parimaks looduslikuks sadamaks peetav sügav Bantry laht näeb välja nagu köisi täis pikitud ujumisbassein: tegu on karbikasvandustega. Kui õhtul sõpradega kohalikku kõrtsi lähme, tõstetakse lauale auravaid karpe täis kauss. Kui oleme hõrgutavast hunnikust lurinal jagu saanud, toob ettekandja supilusikad ja leivatükid. Maitse on nii oivaline, et kauss saab tilgatumaks kraabitud.
Tänu soojale Golfi hoovusele kasvavad hästi eksootilised taimed, mida õnnestub imetleda 70 aastat tagasi rajatud Ilnacullini saare aedades. 1900. aastal kujutas saar endast lagedat kaljurüngast, mille kõrgeimas tipus asus Briti sõjaväekindlus; täna upub saar rohelusse.
Kõrgusi vallutama
Corki ja Kerry maakonna piiril asuv Bantry osutub logistiliselt suurepäraseks peatuspaigaks. Lähikonda jäävad mitmed sügavale ookeani tungivad kaunid poolsaared. Ümbruskonnas ringi jalutades on mõistlik kasutada matkaradu.
Suundume Beara matkarajale, mis kulgeb 188 kilomeetri pikkuselt mööda poolsaart. Vaated Atlandi ookeanile on muljetavaldavad. Juba mõne tunni möödudes kõrgume Dursey väina kohal künkal, saar otsekui peopesal. Reisi kulminatsiooniks osutub veelgi kõrgem küngas, 1040-meetrine Corrįn Tuathail. Tõus Iirimaa kõrgeimale tipule võtab ligi kuus tundi.
Corrįn Tuathail on suhteliselt madal, kuid raskeks teeb tõusu kurule viiv rusukalle. Lahtistest kivikamakatest koosnev järsk tõus, mis vihmaga kergesti koseks moondub, kannab sobilikku nimetust Devil’s Ladder (Kuradiredel). Pea igal aastal jätab mõni matkaja mäele elu.
Meil veab ilmaga: ümber tipu hõljuvad väikesed pilvekesed, avanevad kaunid vaated kõrvalorgudele ja läänest lähenevatele inimtäpikestele. Üle eeltippude kulgev rada on küll kergem – korraldatakse isegi jooksuvõistlust tippu –, nõuab aga head kõrgusetalumist.
Naaseme õnnelikult. Meid siira murega oodanud Michelle hingab kergendatult. Selgub, et Kuradiredelil hukkus eelmisel aastal üks tema sõpru. Paraku rõõmustame liiga vara: õhtul koperdan väsinult kitsal trepil ja murran kukkudes kodarluu.
