Iiris – Kreeka vikerkaarejumalanna taim


Iiris – Kreeka vikerkaarejumalanna taim
Terje Lepp

Iirise (Iris) perekonda kuulub 280 liiki taimi. Enamik neist kasvab Euraasias. Euroopa on 31 iiriseliigi kodumaa, aga neid leidub ka Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki iiriseid ehk võhumõõku.

Sagedamini võime kohata veekogude ääres ja niisketes kohtades kollast võhumõõka (I. pseudacorus). Rahvameditsiinis on kollase võhumõõga risoomi kasutatud lahtistina, röstitud seemneid aga kohvi asendajana. Risoomist tehti ka musta värvainet ja tinti. Uus-Meremaal, Austraalias ja mõnel pool USA-s on kollane võhumõõk muutunud invasiivseks ehk sissetungivaks liigiks. Eestis kasvatatakse kollast võhumõõka aiataimena tiikides ja niisketel kraavikallastel.

Meie looduses haruldasem ja looduskaitse all on niisketel niitudel ja puisniitudel kasvav siniste õitega siberi võhumõõk (I. sibirica) – pikaealine ja vastupidav tihepuhmikuline taim. Sordilistel taimedel on õied peale sinise tooni ka valged, kollased või mitmevärvilised. Siberi võhumõõka on kerge paljundada puhmiku jagamise teel. Seda võib teha kevadel aprillis või mais, aga ka sü-gisel augustis või septembris. Looduslik siniseõieline taim paljuneb ka seemnetega. Harvem kohtab siberi võhumõõga valge-õielist vormi. Siberi võhumõõk ja tema sordid kasvavad paremini päiksepaistelises parasniiskes viljaka mullaga kohas. Väga kuivas liivakas peenras siberi võhu-mõõk end hästi ei tunne.

Prantsusmaa rahvuslilleks on aediirise stiliseeritud õis. Kolm õielehte sümboliseerivad tarkust, vaprust ja usku. Jordaania kuningriigi rahvustaim on kuivadel mäenõlvadel kasvav suurte mustjaspruunide õitega jordani iiris (I. nigricans). See liik on kül-maõrn ja meil avamaal ei talvitu. Iiris on nimetuse saanud Kreeka vikerkaarejumalanna järgi.

Iirise perekonda kuuluvad mitmeaastased rohttaimed ehk pü-sikud. Enamikul liikidel on maa sees risoom, kuid on ka sibulaga liike. Varakevadel pärast lume sulamist alustavad õitsemist eredavärvilised madalad sibuliirised. Vahel käsitletakse neid oma-ette võrkiirise (Iridodictyum) perekonnas. Mais alustavad õitsemist madalamad kääbusiirised. Juunis õitsevad kõrgekasvulised aediirise ja keskmise kõrgusega vahelmise iirise sordid.

Looduses kasvavad iirised väga erinevates kasvukohtades: tasandikel, kivistel mäenõlvadel, poolkõrbetes, soistel aladel jm. Himaalajas kuivatatakse iiriselehti, et nendega talvel hobuseid ja jakke toita. Jeemenis aga kasvatatakse iiriseid kalmistutel.

Aediiris tahab päikest ja sooja

Iirise õied on väga omapärased, magusa meeldiva lõhna ja keeruka ehitusega. Kroonlehti iiristel ei ole, vaid õit ümbritseb lihtne ehk üheli õiekate, mida nimetatakse perigooniks. Kolm sisemist õiekattelehte on sissepoole kooldunud, kolm välimist aga allapoole käändunud. Alumiste õiekattelehtede keskrool on karvadest triip, mida kutsutakse habemeks. Perekonnas on ka ilma habemeta iiriseliike.

Uutel ja efektsetel aediirise sortidel on habe isegi punane, valge või sinine tavapärase kollase asemel. Põnevad on rõhtsate õiekattelehtede ja tugevalt lainelise või tihekurrulise servaga sordid. Pilkupüüdvatel õitel on õielehe serv keskosast erinevat värvi laia triibuga (plicata). Kahjuks peab tunnistama, et uued ja efektsete õitega sordid on talveõrnemad kui vanad ja tagasihoidlikumad aediirise sordid. Aga isegi vanade sortide hulgas on valida paljude värvide, vormide ja lõhnade seast.

Iiriste aretustööd alustati Prantsusmaal ja sellega tegeletakse tänini. Uusi iirisesorte aretatakse ka Inglismaal, USA-s, Venemaal jm. Kõige erilisemad iirisesordid on oranžide, roosade ja punaste õitega. Tuntakse ka korduvalt õitsevaid ehk remonteeruvaid sorte, kuid suve teisel poolel avanevad õied saavad sageli sügisvihmadest kahjustada. Eestis on iirisearetusega tegelenud perekond Lepik Järvamaal, Epp Lepik Lääne-Virumaal, Margus Maripuu jt, kuid iirisekollektsionääre on aretajatest märksa enam. Eesti iirisesortidest on tuntuim „Punkar Villu”.

Aediirisele valige aias päikeseküllane ja soe kasvukoht. Iiris kasvab meelsasti ka maja lõunapoolse seina ääres, kus paljudele teistele taimedele liigse kuumuse ja kuivuse tõttu kasvada ei meeldi. Iiris vajab viljakat, kuid mitte värske sõnnikuga pinnast. Väga hästi sobib iirisepeenrasse kaevata ilma umbrohujuurteta kompostmulda või hästi kõdunenud hobusesõnnikut.

Loe veel

Tähtis on risoomi istutamisel see, et lehekodarik jääks põhja poole ja risoom lõuna poole. Siis pole vaja karta, et risoom läheb mädanema. Mida rohkem saab iiriserisoom päikest ja õhku, seda paremini taim õitseb. Risoomi ei maksa katta paksu mullakihiga, piisab mõnest sentimeetrist. Kui risoomid on aastatega täiesti läbisegi ja tihedaks kasvanud ning õitsemine väheseks jäänud, tuleb taim pärast õitsemist üles kaevata, risoomid üksteisest lahti harutada ja hõredamalt tagasi istutada. Istutamise ajal võib pikki või eba-ühtlase pikkusega lehti ja juuri lühemaks lõigata. Istutamisel tuleb jälgida, et juured ei satuks mulda kahekorra, vaid sirgelt. Väga hilja sügisel ei maksa seda tööd teha, sest halvasti juurdunud taimed võivad talvel hukkuda. Ümberistutamiseks sobib ka augusti lõpp või septembri algus. Uut viljakat mulda on hea kas peenramulda segada või otse istutusauku lisada.

Ilma lumeta või vähese lumega pakaselisel talvel tuleb õrnemaid sorte kuivade lehtede, turba või okaspuuokstega katta. Vanad sordid on vastupidavamad ja talvituvad ka katmata. Siberi ja kollane võhumõõk taluvad ka palju niiskemat kasvukohta ning talveks katmist ei vaja. Kollane võhumõõk ja tema kirjulehised sordid võib lausa basseini- või tiigiserva madalasse kaldavette istutada.

Iiriste paljundamine on lihtne. Liike paljundatakse seemnetega või vanade taimede jagamisega. Sorte saab paljundada risoomide või puhmiku jagamise teel. Iirise vili on kupar, mille sees on pruunikad või oranžid seemned. Seemned külvatakse sügisel, sest need vajavad idanemiseks jahedat perioodi. Läbikuivanud seemned idanevad halvasti ja idanemiseks võib kuluda mitu aastat.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare