Ilusad põõsad: enelad, kolkvitsiad ja ebajasmiinid
Kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis) on meil vähetuntud 2–2,5 m kõrgune põõsas ja tema perekonda kuulubki üksainus liik. Inglise keeles kutsutakse kolkvitsiat lihtsalt ilusaks põõsaks (beautybush). Haljastustaimena on kolkvitsia kõige levinum USA-s. Juuni lõpus ja juulis on kolkvitsia tihedalt mannavahuroosasid lõhnavaid õisi täis, kuid mingit tugevat peavalu tekitavat ainet lõhnas ei ole. Tolmeldajaid märkab kolkvitsial harva. Peened puitumata võrsetipud kipuvad küll talvel külmuma, kuid taastuvad järgmisel suvel kenasti ja põõsas õitseb jälle.
Kolkvitsiale valige aias koht, kus ta silma paistab. Peaks arvestama seda, et päikese käes õitseb ta palju rikkalikumalt kui varjus. Haigusi ja kahjureid esineb kolkvitsial harva, ta pole pinnase suhtes nõudlik ja kasvab hästi isegi liivakas kuivas mullas. Vaid väga karmidel lumeta talvedel võib kolkvitsia kannatada saada, kuid taastub maa-alusest osast kiiresti. Paljundatakse seemnetega ja poolpuitunud pistikutega suvel. Sortidest on tuntuim „Pink Cloud”.
Enelaid (Spiraea) on koguni 80 liiki. Enamik neist kasvab Himaalajas, kuid ka Põhja-Ameerikas ja Mehhikos. Euroopa on kümne enelaliigi kodumaa. Meil on neist kõige tuntum heki-taimena kasutatav taraenelas
(S. chaemadryfolia). Viimasel ajal on väga populaarseks saanud tuhkurenelas ja tema sordid „Grefsheim” jt.
Juuni lõpus ja juulis õitseb palju eri enelaid. Väga vahvad, peaaegu üleni valgeis õites on Koreast pärit karvaseviljaline enelas (S. trichocarpa) ja Jaapanist pärit nipponi enelas (S. nipponica). Neid eemalt vaadates jääb mulje, nagu oleks lund sadanud. Nipponi enela õierikkam sort on „Snowmound”, mis kasvab 1,5–2 m kõrguseks. Väga tiheda, kompaktse kasvuga on nipponi enelas „Halvard’s Silver”, kusjuures põõsa kõrgus on vaid üks meeter või pisut enam, sellest veelgi madalam on uus sort „June Pride” (kõrgus kõigest 60–80 cm). Niisugust väikest põõsast sobib istutada ka lillepeenrasse, madalaks piirdeks või rühmana. Kellele aga meeldivad värvid, see võib valida roosade lehtedega nipponi enela uue sordi „Rainbow” (kõrgus 1–1,5 m).
Enelad on tänuväärsed just tänu vähenõudlikkusele. Eri liike ja sorte valides saame rajada huvitavaid rühmi ja hekke. Huvipakkuv on tõsiasi, et enela sugulased on maasikas, õunapuu ja virsikupuu, kuid enela enda kukkurviljad süüa ei sünni.
Eesti ebajasmiin
Ebajasmiine (Philadelphus) nimetatakse igapäevaelus sageli jasmiinideks, kuid need taimed pole omavahel suguluses ega ka sarnased. Jasmiinid (Jasminum) on kuulsad lõhnaõlitaimed ja eluvormilt liaanid, mis meil avamaal ei talvitu. Jasmiin on õlipuuliste hulka kuuluv taim, ebajasmiin aga põõsas hortensialiste sugukonnast.
Enamik ebajasmiine kasvab kas Põhja-Ameerikas või Aasia parasvöötmealadel, Euroopa on vaid ühe ebajasmiini kodumaa. Seda Euroopast pärit harilikku ebajasmiini (P. coronarius) tunnevad kõik ja tema suvelõhnata ei olekski justkui õiget suvetunnet. Sageli kasvatatakse haljas-aladel ja aedades hoopiski hübriidset päritolu täidis- või pooltäidisõielisi ebajasmiini sorte. Huvitaval kombel on ebajasmiini lehtedel ja pungadel tugev värske kurgi lõhn, kui neid sõrmede vahel hõõruda. Ebajasmiini õied on eelemased: emakas küpseb tolmukatest palju varem. Tuntakse isegi maasikalõhnaliste õitega ebajasmiine. Harilikul ebajasmiinil „Aureus” on aga kuldkollane lehestik.
