Presidendi kõne täispikkuses:

Lugupeetavad kohalviibijad.

“Tuleb hoolitseda selle eest, et midagi tegemata ei jääks, peab astuma kõik sammud, mis antud olukorras võimalikud.”

See oli Jüri Uluotsa juhtlause poliitikas. See juhtlause iseloomustab kogu tema tegevust. See peaks iseloomustama meie tegevust ka tänapäeval.

Elame ajas, millesse oleme sündinud ja ajame selle aja asju. Jüri Uluotsa päritolu oli tema aja eesti meeste jaoks tüüpiline. Tema saatuse tegi teistsuguseks tema töökus ja võimekus ning oskus teha õigeid valikuid paljude võimalike seast.

Jüri Uluotsa kooli- ja ülikooliaeg oli noorte eesti haritlaste põhimõtteliste valikute aeg. Uluots oli maailmavaatelt alalhoidlik, põllumeestekogude erakonna liige.

Asutava Kogu liikmena oli ta üks esimese Põhiseaduse autoritest. Hiljem kuulus ta kolme Riigikogu koosseisu. 1936ndal aastal valiti Rahvuskogusse, 1938ndal aastal Riigivolikogusse. Viimase esimees oli ta kuni peaministriks nimetamiseni 1939nda aasta oktoobris.

Kutsumuselt oli Uluots õigusteadlane. Osa tema elutööst on sajad õpetatud ja eksamineeritud üliõpilased, mis aktiivse poliitilise tegevuse kõrval on õieti üks vägitükk.

Pärast Hitleri-Stalini kokkulepet 1939. aasta augustis ja Balti riikidele peale sunnitud baasidelepinguid kutsuti Uluots peaministriks. Ta astus tagasi, kui Punaarmee Eesti okupeeris, ja lahkus pealinnast. See ta päästiski – 10ndal juunil 1941 andis NKGB välja tema ja ta perekonna küüditamise määruse, kuid kätte teda ei saadud.

Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt koostas Jüri Uluots koos mitme riigitegelase ja õigusteadlasega memorandumi Eesti seisundi kohta. See läkitati Saksa võimudele. Memorandumi sisuks oli palve Eesti omariikluse taastamiseks.

Seda palvet kuulda ei võetud. Sõja vallandajad jätsid endale õiguse ise otsustada uue Euroopa nägu. Rataste vahele jäänud väiksematele jäi lootus Wellesi deklaratsiooni ja Atlandi Harta kehtivusele. Jäi lootus, et Lääne ja Stalini sõprus demokraatia ja totalitarismi reesuskonflikti tõttu peatselt laguneb.

1944ndal aastal tuli sakslastele Uluots meelde. Temalt kui Eesti viimaselt peaministrilt nõuti Saksa mobilisatsiooni toetamist.

See oli Uluotsa elu raskeim valik. Sissetungiv Punaarmee ei ähvardanud mitte ainult Wehrmachti. Eesti vallutamine Punaarmee poolt oleks tühistanud lootuse Eesti riikluse taastamisele sõjajärgsetel rahuläbirääkimistel.

1944nda aasta veebruaris ei olnud Saksamaa tingimusteta kapituleerumine sugugi kindel. Teine rinne ei olnud veel avatud ja Soome oli Saksamaa liitlane. Teiselt poolt tähendas toetus mobilisatsioonile toetust lääneliitlaste vastasele. Ainult demokraatlik Lääs sai olla Eesti iseseisvuse taastamise garanteerijaks. Nagu ta ju lõpuks oligi.

Oma 7nda veebruari raadiousutluses ütles Uluots: “Mobilisatsioon peab toimuma just praegu, Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud; ei ole siis võimalik eestlastel end mobiliseerida ega ka eestlastel midagi korraldada.”

20ndal aprillil 1944 fikseeris põranda all kogunenud Põhiseaduse järgne Valimiskogu Jüri Uluotsa Eesti õigusliku järjepidevuse kandjaks. 19ndal augustil 1944 ütles ta oma raadiokõnes:

„ ... pärast sõda tuleb jälle korda looma hakata rahvaste keskel ja siis pääsevad jälle õiguslikud põhimõtted maksvusele. Õigusest võib küll olla mitmesugune arusaamine, kuid üks põhimõte peab jääma domineerima, kui üldse tahetakse korda luua ja see on: igaühele oma. Ja meie ei tahagi muud.”

Eesti kontinuiteet säilitati kompromissitult läbi okupatsioonide. Seda ei kantud üle ei Nõukogude Liidu ega ka Hitleri Saksamaa marionettidele. Ilma juriidilise järjepidevuseta ei oleks meil ka järjepidevust de facto. Me elaksime nn kolmandas riigis, kus Eesti Vabariigi õiguslik kord kõigis oma ilmingutes ei loeks mitte raasugi. Elaksime de novo riigis, kus 24. veebruar oleks lihtsalt üks päev ajalooõpikutes. Isegi sinimustvalge oleks pealeehitis. Õnneks nii ei läinud Me elame ka täna riigis, mille “Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele” kuulutas välja Päästekomitee.

1941. ja 1944. aastal astuti Eesti Vabariigi alleshoidmiseks kõik sammud, mis antud olukorras olid võimalikud. See on Jüri Uluotsa ja tema kaasvõitlejate teene.

Nüüd on Jüri Uluots kodus tagasi. Rahu ja vaikust talle ja tema lähedastele.