Imesta või oimetuks – setu küla ja keel keset Siberit

 (3)
Imesta või oimetuks – setu küla ja keel keset Siberit
----

Tuhandete kilomeetrite kaugusel Eestist kuuleb siiani algupärast setu keelt, kuid sajandi eest Venemaale rännanud rahvakillu identiteet on kadumas.

“No istume siia holodilnik’u juure,” ütleb 70-aastane Liidia Andrejeva setu murdes ja tõmbab pingi laua alt välja. Saab aru, et ma murdest eriti aru ei saa, ning jätkab juba vene keeles. See  jutuajamine toimub teispool Eesti-Vene piiri. Aga mitte sugugi Petserimaal, millest me kõik teame, et seal elab palju setusid. Oleme hoopis üle 5000 kilomeetri eemal, kauge ja külma Krasnojarski krai külas, millel nimeks Haidak ehk setupäraselt Hait.

On kummaline kohata kaugel Siberis pesuehtsaid setusid, kellega sa pead rääkima vene keeles, sest mina ei oska eriti setu murret ja nemad eesti kirjakeelt. On kummaline kuulata keelt, mis on säilinud sellisena, nagu see Setumaalt sada aastat tagasi kaasa toodi, ning mille kõik uued sõnad on pärit vene keelest, nagu seesama holodilnik külmkapi kohta. Kui Siberi setude esivanemad siia tuhandete kilomeetrite kaugusele kolisid, siis lihtsalt polnudki veel selliseid asju.

“Naabrid räägivad kõik setu keeles,” seletab tädi Liidia, et vanemad inimesed kasutavad külas veel kõik oma esivanemate keelt. “Eks venelasega räägin vene keeles.”

Vaikselt naeru kõhistades teatab Liidia, et ta teab ka veidi ka päris eesti keelt, ja ütleb: “Soe vesi.”

Samal teemal:

Ka 40-ndates Galina Jevsejeva ja Aleksandr Lukin räägivad setu murret veel üsna krapsakalt, aga nende lapsed enam mitte. Ilmselt nendevanused jäävadki Siberis viimasteks setu keele rääkijateks. Mis sest, et Galina on abielus samuti setu Anatoliga, aga kodus nad lastega oma keelt ei räägi, kuigi nende vanemad nendega rääkisid.

Galina ütleb, et nad ehk isegi tahaksid Haidaki koolis, kus enamiku õpilaste vanemad on setud, õpetada lastele setu keelt, aga kool pannakse peagi kinni. “Ja häda on selles, et meile pole võimalik isegi setu keele õppematerjale saata, sest setu kirjakeelt ju pole,” ütleb Galina.

Tegelikult on küll viimasel ajal Eestis setukeelseid raamatuid ilmunud, aga Galina ei tea seda. Ta pole nagunii kunagi elus Eestisse sattunud, nagu ka tädi Liidia ning rõhuv enamik Haidaki küla umbes 150–160 setust.

Sellest hoolimata ei pea nad ennast venelasteks. Galina ütleb, et tema peab ennast sajaprotsendiliseks setuks ning tunneb oma juurte vastu huvi. Ta on korraldanud Haidakis isegi väikse setu muuseumi ning tema eestvõtmisel peeti eelmisel aastal külas Seto kuningriigi päevi ja valiti Seto kuningas.

See kõik kõlab uskumatult ja isegi veidi absurdselt – siin keset Siberit.

“Päris hästi välja ei kukkunud, päris õigesti me seda kuningat ikka ei valinud,” ütleb Galina veidi häbelikult. “Mis siis,” vastan mina, “peaasi, et te üldse üritate selliseid asju teha.” Siberi Seto kuninga nimi on Viktor Ponomartšuk.

Kool kolmes tares

Galina muuseum asub Haidaki koolimajas, mis on lihtsalt üks vana talutare. Kokku asub kool kolmes vanas puust talutares: ühes asub muuseum ja mõned klassiruumid, teises veel mõned klassiruumid ja kolmandas võimla. (Just nimelt – võimla vanas talutares! Põrand on lihtsalt natuke sügavamaks kaevatud.)

Muuseumi on Galina kogunud veidi riideid, vanu tarbeasju ning fotosid. Eriti palju pole koguda olnud, sest kui Eesti Rahva Muuseum siia 1990-ndatel ekspeditsioone korraldas, siis viidi enamik Siberi setudel säilinud vanavara Eestisse. Kõige huvitavam muuseumieksponaat on minu arust fotoalbum, kuhu Galina pildistas paar aastat tagasi üles kõik toonased Haidaki elanikud.

Muidu Haidakis setu kombeid enam eriti ei järgita. Rahvariideid peredes enam ei ole. Galina mäletab, et tema vanaema maeti veel rahvariietes.

Seto päevad ja muuseum pole Galina ainukesed ideed. Järgmisena on ta endale südameasjaks võtnud ümbruskonnas Stalini ajal represseeritud setudele ja eestlastele mälestusmärgi püstitamise.

Tsaariajal ümber asunud setud ja eestlased töötasid ennast Siberi mustal mullal kiiresti üles ja paljud said jõukaks. 1930-ndate lõpus kuulutas Nõukogude võim neist paljud selle eest kulakuks ja vara võeti ära. Osa inimesi viidi minema ning nende saatus on teadmata, aga osa jäeti samasse elama – polnud erilist mõtet inimesi kaugemale küüditada.

Loe veel

Galina räägib, et praegu koostab ta Krasnojarskis liikumise Memoriaal arhiivis represseeritute nimekirja. Ta on jõudnud K-täheni ja leidnud juba 36 Haidaki ümbruskonnast pärit setude või eestlaste nime.

“Tahaks kas või hästi tagasihoidlikku mälestusmärki,” ütleb Galina. Mälestusmärgi võiks tema arvates panna küla klubi juurde Suures Isamaasõjas hukkunute mälestusmärgi kõrvale.  Galinal pole ainult veel aimugi, kust ta oma mälestusmärgi-idee teostamiseks raha leiab.

Kui ma esimest korda Haidakist kuulsin, olin üllatunud, et Siberis võib olla selline küla.

Veelgi rohkem üllatusin kohapeal, kui selgus, et tegelikkuses elas varem setusid ja elab praegugi nende järeltulijaid paljudes külades Krasnojarskist ida pool. Haidak on neist kõige suurem ja seal elab kõige vähem venelasi – umbes 80 protsenti külaelanikke peab end setudeks.

“Siinkandis on peaaegu igas külas vähemalt mõni eestlane ja setu,” ütleb Aleksandr Lukin, kui oleme Krasnojarskist juba umbes sada kilomeetrit välja jõudnud.

30 kilomeetri kaugusel Narvas (siin ei tea keegi, kust see nimi pärineb, ilmselt ikkagi Eestist) elab umbes 50 eestlast ja setut, Krestjanskis umbes 30 setut, aga veel 30 aastat tagasi oli seal setusid üle 200 ehk rohkem kui praegu Haidakis.

Eesti keel – kooliaja salakeel

Ise on Aleksandr sündinud Golubovka külas, mida setud kutsusid Golubiks. Tema vanaisa ja vanaema saabusid Siberi-maile 1907. aastal.

Praegu Krasnojarskis kohtukordnikuna töötav Aleksandr räägib, et kui ta läks 40 aastat tagasi külakooli esimesse klassi, siis ta peaaegu vene keelt ei osanudki. Peale setu keele rääkis ta veel vaid eesti keelt. Koolis pidi muidugi vene keele kähku selgeks õppima, aga veel kuni kooli lõpetamiseni kasutati omavahel eesti keelt kui salakeelt, kui oli vaja üksteisele midagi öelda, nii et venelased aru ei saaks. Näiteks kaardimängus.

Haidakis oli muide kunagi isegi eestikeelne kool.

Vanasti elasid eestlased ja setud Haidaki ümbruses kõrvuti. “Esimese põlvkonna eestlased ja setud omavahel ei abiellunudki, aga et eestlasi oli siiski väga vähe, siis neil ei jäänud varsti muud üle,” pajatab Galina. “Nii sündisin ka mina.” Abielluda eelistasid eestlased ja setud pigem omavahel kui venelastega.

Haidaki tulevik on ilmselt sama tume kui taiga nende ümber. Küla ainsad töökohad on kool, pood, kultuurimaja ja velskripunkt.

“Meil on täielik naturaalmajandus,” põrutab kooli direktor Nadezˇda Petrovna. “Kõik, kes suudavad natuke raha koguda, et ära sõita, sõidavad ära. Vaid üksikud noored on pärast kooli lõpetamist siia jäänud.”

Üksmeelne arvamus on, et lõpliku hoobi saab külaelu mõne aasta pärast, kui suletakse kool. Õpilasi olevat liiga vähe.

Mis siis edasi saab, küsin kooli direktorilt. “Ei tea....” Galina torkab vahele, et võib ju hakata sigu ja lambaid pidama. “Ei tea, ei jaksa... Pigem sõidame ära,” vastab direktor tüdinud häälega.

Praegu õpib Haidaki koolis veel 27 last, enamik setude järeltulijad (kooli paari aasta tagusel ühisfotol on kolmveerand lapsi heledapäised). Neid õpetab kaheksa õpetajat, kelle palk on 5000–6000 rubla (2300–2700 krooni).

Kui kool kinni pannakse, mis siis enam, lööb ka Liidia Andrejeva käega. “Siis jäävad siia ainult pensionärid ja meie sureme varsti ära.”

Sel kombel on ümbruskonnast viimastel aastakümnetel kadunud palju külasid, mahajäetud majad on kiiresti metsa kasvanud, nagu polekski seal kunagi inimesi elanud. Siberis kaob ajalugu kiiresti taigasse.

Kas siin külas pole siis tõesti midagi ette võtta, muld on ju viljakas? “Seda küll, saaks talu pidada, aga oma toodangut pole siin lihtsalt kuhugi müüa,” selgitab õpetaja ja setu traditsioonide edendaja Galina Siberi külaelu argipäeva. “Ja kui tulevadki kokkuostjad, siis nad maksavad kaks korda vähem kui ise müüvad.”

Ei ole neil setudel seega rohkem lootust kui teistel Siberi külaelanikel. Aga vähemalt korra on setu veri seal läbi löönud –  kui nad sada aastat tagasi oma külad Siberis püsti panid.

Päevaleht alustab mitteperioodilist sarja endise N Liidu aladel asuvatest eesti küladest. Järgmisena peaks ilmuma lugu Krimmist. Kui lugejatel on

huvitavat infot eesti või setu külade kohta endise N Liidu aladel, siis palun saatke see jaanus.piirsalu@epl.ee või postiga toimetusse.

Haidak – küla nagu vorst

•• Eestis teatakse Krasnojarski krais asuvat eestlaste küla Ülem-Suetukki, kuid vähe on räägitud setude külast Haidakist.

•• Haidak asub Krasnojarskist 150 kilomeetrit idas. Autoga sõites tuleb arvestada ligi kolme tunniga, sest tee pole lõpupoole just kõige parem.

•• Küla ise meenutab väliselt tüüpilist vene küla. Enamik tarekesi asub peatänava ääres, mis on oma kolm kilomeetrit pikk. Peale peatänava ongi veel üks lühem tänav. Üldse elab külas umbes 200 hinge.

•• Loodus meenutab veidi Võrumaa kuppelmaastikku, künkad on kõrgemad. Kõrgemad tipud on nii 500–700-meetrised. Tegemist on Sajaanide eelmäestikuga. Teisel pool Sajaane asubki eestlaste suurküla Ülem-Suetuk.

•• Märtsi algul, kui mina Haidakis käisin, oli ilm alles väga külm. Hommikul oli miinus 34 kraadi, kuid temperatuur kõikus tol päeval koledasti, sest lõunaajaks oli järel kõigest viis külmakraadi.

•• Üldiselt olevat tänavune talv sealkandis soe. Külaelanikud rääkisid aga, et mõni aasta tagasi oli paar nädalat hoidnud 50-kraadist pakast. See juba on midagi. Küla taga laiubki juba taiga.

•• Külanime päritolu kohta ei osanud keegi täpselt midagi öelda. Galina Jevsejeva teadis kahte versiooni. Esiteks olevat haidakkideks kutsutud vanasti nn luurajaid, kes saadeti otsima sobivaid uusi elumaid. Teiseks tulevat Haidak vene sõnast hodataistvovat – “taotlema”.

Kommentaar

Jaanus Piirsalu

Moskva

Siberi setud räägivad ilmselt tõtt, et ega neil seal pikka pidu pole – lapsed enam setu keelt ei oska ning arvatavasti kolivad küladest nagunii linnadesse.

Neil lihtsalt lootusetult hääbuda lasta oleks kole. Eriti ärksad setumaalased võiksid ehk suguvendade toetuseks käed külge panna. Ja Eesti riik ka loomulikult. Sellele võiks ju mõelda, sest nende soovid on väikesed.

Esiteks võiks olla veidi materjali lastele setu keele õpetamiseks. Näiteks raamatuid või helikassette.

Teiseks tuleks aidata kolida setu muuseum koolimajast küla klubisse ja ekspositsioon uhkemalt välja mängida. (“Mul on ideid, aga pole ju raha,” poetas Galina Jevsejeva.)

Kolmandaks peaks aitama püsti panna mälestusmärgi sealsetele setu ja eesti represseeritutele.

Pole ju suured tahtmised, ega ju? Abistamine oleks seda toredam, et nad ise ei julge seda oodatagi.

Kes tunneb, et tahab aidata midagi ära teha, saab minu käest nii Galina Jevsejeva kui ka Krasnojarski linna eestlaste seltsi juhi Vera Nikolajeva-Oinetsi kontaktandmed.

Parema elu otsingul

Setude väljaränne algas

115 aastat tagasi

•• Väljaränne Siberisse on üks dramaatilisemaid lehekülgi setude ajaloos, on kirjutanud setude uurija Mare Pork.

•• Alljärgnev ongi tema artiklist “Setu külad Krasnojarski krais”, ajakirjas Muuseum, 1999.

•• Väljaränne algas 1893. aastal ja lõppes 1914. aastal. Väljarändajate täpset arvu pole teada, aga 1920. aastal elas Krasnojarski ümbruskonnas 9300 eestlast, kellest 5000 pidasid end setudeks.

•• Väljaränne kaasnes Siberi koloniseerimisega. Kolonistidele tegi tsaaririik soodustusi, nad said tasuta metsa ja maad.

•• Paari aastakümne jooksul asustasid setud Siberis maa-ala, mis ületas mitmekordselt nende emamaa pindala. Nende keskuseks sai Haidak, mida setud kutsusid Siberi Setomaa pealinnaks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare