Indrek Jürjo 14.04.1956 – 08.09.2009
Indrek Jürjo oli Tartu ülikoolis õppinud ajaloolane, kes töötas teaduste akadeemia raamatukogus ja ajaloo instituudis, kuni taasiseseisvunud Eesti Vabariigis arhiivinduse etteotsa tõusnud Peep Pillak kutsus ta 1992. aastal arhiiviameti nõunikuks.
1996. aastal ilmus Indrek Jürjo sulest teedrajav uurimus „Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal”. Monograafial oli ühiskonnas niivõrd suur vastukaja, et sellest tuli välja anda teine ja seejärel kolmaski trükk.
Indrek Jürjo uurimisvaldkond haaras ka nii 20. sajandi pimedust kui ka 18. sajandi valgustust. Peamiseks uurimisvaldkonnaks oli 18. sajandi teise poole ja 19. sajandi alguse balti-saksa valgustuslik kirjavara ning selle osa Eesti elus ja olus. See tipnes monograafiaga „Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819” ilmumisega 2004. aastal, mis pälvis Eesti ajaloo uurimise aastapreemia. Uurimus üllitati ka saksa keeles pealkirjaga „August Wilhelm Hupel und die Aufklärung in Livland”, mille põhjal ta kaitses oma doktoritöö Hamburgi ülikoolis 2005. aastal.
Indrek Jürjo oli pikki aastaid riigiarhiivi publitseerimistalituse juhataja, ajalookultuuri ajakirja Tuna toimetuskolleegiumi ja rahvusarhiivi teadusnõukogu liige, aidates oma vaoshoitud, kuid pädeval moel kaasa teadustegevuse edendamisele. Ühel või teisel viisil, rohkem või vähem oli tema töö kõigis viimaste aastate riigiarhiivi dokumendipublikatsioonides.
Temast jääme me puudust tundma, see on kaotus nii kolleegidele, kogu arhiivile kui ka Eesti ajalooteadusele. Indrek Jürjo jääva väärtusega tööd on eeskuju ka tulevastele uurijatele.
Tiit Noormets
Indrek Jürjo ärasaatmine toimub teisipäeval, 15. septembril kell 13.30 Tallinna Pärnamäe krematooriumi suures kabelis.
