Indrek Pertelson: mind lihtsalt tehti süüdlaseks

Olümpia­san­gar Ind­rek Per­tel­son tun­neb, kui­das pä­rast Ari­ga­to spor­dik­lu­bi­ga ebaõnnes­tu­mist on te­da jär­jest roh­kem kõrva­le lüka­tud.

Ka­he­kord­ne olümpiap­ronks ja Ees­ti ti­tu­lee­ri­tuim ju­dos­port­la­ne Ind­rek Per­tel­son su­kel­dus ka­he aas­ta eest äris­se, loo­tes teoks te­ha unis­tust jaa­pan­li­ku kul­tuu­ri kant­sist ja spor­dik­lu­bist. Ma­jan­dusk­rii­si ja üha suu­re­ne­va­te ra­hap­rob­lee­mi­de tõttu va­ri­ses unis­tus kil­du­deks.

Klu­bi küll töö­tab, kuid Per­tel­son po­le Ari­ga­to­ga seo­tud ju­ba üle nel­ja kuu. Spor­dik­lu­bist al­gu­se saa­nud suurvõlga­de­ga ekss­port­la­ne on saa­nud ühest ebaõnnes­tu­nud ärip­ro­jek­tist juur­de mär­gi.

Sel­le mär­gi tõttu ei kut­su­ta Per­tel­so­ni enam spor­di­kom­men­taa­re and­ma ja Ari­ga­to krahh on põhiar­gu­men­diks ka te­ma vas­tas­tel ju­do­lii­dus. Per­tel­son ise olu­kor­ras traa­gi­kat ei näe ja väi­dab, et õhtu­ti lä­heb ta ma­ga­ma ker­ge süda­me­ga.

** Kui­das hin­da­te ju­do het­keo­lu­kor­da, kas seis on nõrge­ne­nud?

Kind­las­ti, ja neid põhju­seid on pal­ju. Ühte­pi­di on põlv­kon­da­de va­he­tus, sest mi­na kas­va­sin oma kas­vuea lii­du koon­di­ses ja sel­les süstee­mis, mis oli vä­ga pro­fes­sio­naal­ne, st­ruk­tuur­ne ja konk­reet­ne. Tu­ge­vad jäid el­lu ja võit­sid. Prae­gu po­le uut põlv­kon­da ju­do­kaid pea­le kas­va­nud. Eks üle­mi­nek on üld­ju­hul su­juv, kuid põlv­kon­da­de va­he­tu­se­ga peaks kaa­sas käi­ma ko­gu süstee­mi kor­ral­du­se muu­tus – tree­ne­rid peak­sid val­da­ma nüüdi­saeg­set me­too­di­kat.

Meie eri maad­le­ja­te me­da­li­tel on ta­ga eri lood ja need ei kuu­lu ühe võtme al­la. Ko­gu plat­vorm on eri­nev ja see tä­hen­dab, et kõiki neid lu­gu­sid peab õppi­mi­seks süvi­ti analüüsi­ma. Sa­mu­ti on nen­de me­da­li­te­ga ilm­selt hul­lu­ta­tud ühis­kon­da, kes ei saa aru, et mil­li­se töö­ga me­da­lid sündi­sid. Nä­hak­se, et kõik on ker­ge ja liht­ne. Ome­ti on kir­jel­da­tud pro­fes­sio­naal­set kri­tee­riu­mi, et mi­da liht­sam pealt­vaa­ta­ja­le mis­ki tun­dub, se­da ras­kem töö on sel­le ta­ga.

Näi­teks Alek­sei (Budõli­ni – D. L) matšid, mi­da kir­jel­da­ti vä­ga ker­ge­na. Nei­le puu­dus te­ge­lik rat­sio­naal­ne sel­gi­tus, kir­jel­da­ti ai­nult emot­sio­naal­selt. Nüüd on pal­ju­del tree­ne­ri­tel usk sin­na ta­se­me­le lii­ku­da, kuid neil puu­du­vad inst­ru­men­did ja tead­mi­sed sel­le täi­de­vii­mi­seks.

** Mis täp­se­malt Alek­sei Budõli­ni­ga juh­tus? Te­da ni­me­ta­ti oma kaa­lu­ka­te­goo­ria an­de­kai­maks ja pa­ri­maks ju­do­kaks, kuid karjäär lõppes ja lan­ges kui­da­gi äk­ki?

Ko­he-ko­he peaks jah loo­bu­mi­sa­val­dus tu­le­ma. Koond­ni­me­tus on ui­nu­mi­ne sel­le pa­ri­mas mõttes. Sport­la­se­na jõudis ta tip­pu, ku­na tal olid vä­ga tu­ge­vad haa­re ja tak­ti­ka. Ta oli kõigi jaoks oo­ta­ma­tu ja võitis. Seejä­rel oli Alek­sei oma kaa­lu­ka­te­goo­rias kõige analüüsi­tum sport­la­ne, mis tä­hen­dab oma­kor­da se­da, et ühel het­kel teh­ti nii pal­ju tööd, et tal­le mit­te an­da haa­ret ja il­ma sel­le­ta ei saa te­ha ka võtet.

Kõik hak­kas ta­gur­pi­di töö­le ja kui ta enam se­da ei saa­nud, ka­dus ene­seusk. Ta ui­nus usus, et need võidud jää­vad­ki tu­le­ma ja te­ma tree­ne­ri­tel puu­dus os­kus, kui­das te­da eda­si aren­da­da. Mi­na üri­ta­sin tal­le rää­ki­da prob­lee­mi­dest, et vas­ta­sed tea­vad mil­li­meet­ri pealt et­te te­ma te­ge­mi­si.

** Kas teil en­dal oli sel­li­ne mo­ment?

Mui­du­gi oli, ma ar­van, et see te­kib vä­ga pal­ju­del, kuid se­da saab ära hoi­da tar­ka­de tree­ne­ri­te abil.

** Kas Budõli­nil puu­dus tark tree­ner?

Kind­las­ti ei suut­nud te­da nen­des küsi­mus­tes gram­mi­gi ai­da­ta Aa­vo Põhja­la, kel­lel sel­li­ne kom­pen­tent­sus puu­dub. Fe­liks Saak­ja­ni­ga läk­sid nen­de teed lah­ku. Ma ar­van, et ta oleks võinud Alek­seid ai­da­ta, kuid Alek­sei ei us­ku­nud enam te­mas­se. Mi­nu ar­va­mus on, et Fe­liks on Ees­ti tree­ne­ri­test tak­ti­ka­li­selt ja st­ra­tee­gi­li­selt num­ber üks.

** Mi­da te muu­dak­si­te ju­do­lii­du pre­si­den­di­na võrrel­des prae­gu­se juh­ti­miss­tii­li­ga?

(Per­tel­son nae­rab. „Kui pal­ju meil nüüd täp­se­malt ae­ga on? Kat­sun kol­me punk­ti­ga piir­du­da.” Need kolm punk­ti ehk see ja järg­nev küsi­mus võta­vad ae­ga li­gi­kau­du 35 mi­nu­tit – D. L)

Maail­ma ju­dos on kä­sil vä­ga suu­red muu­da­tu­sed, mil­le eesmärk on saa­da ju­do­ka­len­der üht­seks – ten­ni­se sar­na­seks, kus on maail­ma­rei­ting, mil­le alu­sel saab suu­re­ma­te­le võist­lus­te­le.

Edu on see­ga tii­mi­del, kes on suut­nud pro­fes­sio­naal­se töö­kor­ral­du­se­ga kii­relt ko­ha­ne­da. Peak­si­me ka­su­ta­ma kõiki nüüdi­saeg­seid la­hen­du­si. Peak­si­me ka­su­ta­ma se­da näi­teks meie sport­las­te vas­tas­te teh­ni­ka ja st­ra­tee­gia täie­li­kuks analüüsiks, kuid prae­gu on see meil vä­ga puu­du­lik ja me ela­me eel­mi­se sa­jan­di ju­dos.

** Kui­das muu­tu­sed ju­dos muu­des rii­ki­des käi­vad?

Muu­des rii­ki­des on püra­mii­di alu­mi­ne osa ti­he. Meie ühis­kond on sel­li­ne, et püra­mii­di põhi on tun­du­valt kit­sam ja seetõttu peaks alu­mi­ne osa ole­ma võima­li­kult tu­gev. Ju­do kan­de­pind ja geog­raa­fia on läi­nud laiaks. Näi­teks Pe­kin­gis said kolm me­da­lit aaf­rik­la­sed. Seepä­rast peab Ees­ti ju­dos mi­da­gi süsteem­selt et­te võtma, et saa­da ta­ga­si rels­si­de­le.

Sel­leks on va­ja juu­re­ta­san­dil pal­ju ümber te­ha ja tree­ning las­te­ga peab ole­ma ää­re­tult in­di­vi­duaal­ne – et lap­sed ei käiks liht­salt tren­nis, vaid saak­sid igast tren­nist mi­da­gi uut ja va­ja­lik­ku juur­de. Sel­leks on olu­li­ne hoi­da foo­ku­ses sel­le­sa­ma tree­ne­ri edu­mu­de­li ot­sing ühe­le konk­reet­se­le sport­la­se­le. Ko­gu si­se­mi­ne klii­ma peab ole­ma sel­li­ne, kus po­leks sar­kas­mi ja väik­lust, vaid ol­lak­se üks­tei­se­le toeks. Ke­da­gi ei to­hiks ha­ka­ta ee­ma­le puk­si­ma, kuid prae­gu on see nii.

Kol­man­daks peak­sid lii­dul ole­ma müügist­ra­tee­gia, PR-st­ra­tee­gia ja fi­nantst­ra­tee­gia. Nen­des vald­kon­da­des peab ole­ma pro­fes­sio­naal­ne töö­kor­ral­dus. See tä­hen­dab, et meil olek­sid ole­mas häs­ti kor­ral­da­tud võist­lu­sed, kom­mu­ni­kat­sioon aja­kir­ja­ni­ke, las­te ja lap­se­va­ne­ma­te­ga. Peab liht­salt ole­ma sel­lel ta­se­mel, et ol­la võrdväär­ne part­ner suur­te­le spon­so­ri­te­le.

Kolm sõna – muu­tus, ühistöö ja konst­ruk­tiiv­sus.

** Kui­das hin­da­te oma kon­ku­ren­ti ju­do­lii­du pre­si­den­di ko­ha­le? Tõnu Tõnis­te on küll spor­dist tul­nud, kuid mit­te ju­dost.

Meil oli üks sää­ra­ne ko­ge­mus, mis ei läi­nud häs­ti. Ju­do on vä­ga hie­rar­hi­li­ne ala, mil­le meh­ha­nis­mi­de ta­ju­mi­seks peab ole­ma sel­le sees.

Pilt­li­kult öel­des, kui teie tu­lek­si­te mul­le ütle­ma, et kui­das ma peak­sin mi­da­gi ju­dos te­ge­ma, siis te­ge­li­kult ma ei kuu­laks se­da. Ini­mes­te po­sit­sioon ju­dos ise­loo­mus­tab neid ka oma­va­he­li­ses suht­lu­ses ehk mus­ta vöö­ga ini­me­ne ei kuu­la kol­la­se vöö­ga ini­me­se õpe­tu­si.

Üsna kind­lalt ei võetaks Tõnis­tet tõsi­selt, sest tal po­le ju lä­bi­tud se­da teed, prak­ti­kat ja ko­ge­must.

** Kui­das te üld­se oma šans­se Tõnis­te­ga võrrel­des hin­da­te?

Ma ei võrd­leks meid nii­moo­di. Suh­tun Tõnis­tes­se na­gu igas­se tei­se spor­dii­ni­mes­se, kuid us­ku po­le, sest ta po­le ol­nud val­mis ise­gi aru­ta­ma koostöövõima­lu­si.

Klu­bi­de esin­da­tus ja mee­leo­lu sõltub vä­ga pal­ju het­kee­mot­sioo­ni­dest. On kind­las­ti ini­me­si, kes on ot­sus­ta­nud, mi­da nad tee­vad. Pühap­äev saab ole­ma sel­li­ne ti­he ja põnev. (Tõnis­te va­li­ti pühapäeval ju­do­lii­du pre­si­den­diks – toim.)

** Kas teie vas­tu on en­ne va­li­mi­si väl­ja käi­dud Ari­ga­to-kaar­ti, et vaa­da­ke, mis ta klu­bi­ga te­gi ja äk­ki la­seb nüüd ju­do­lii­du ka põhja?

Tean, et Aa­vo Põhja­la, Tõnis­te kam­paa­nia juht, pre­sen­tee­rib kõiki­des oma kõne­lus­tes klu­bi­de esin­da­ja­te­ga se­da esi­me­se ar­gu­men­di­na. Mui­du­gi on need küsi­mu­sed, kuid olen öel­nud: hoid­ke kaks as­ja la­hus. Kee­gi ei pa­ge­nud sealt mi­ne­ma, mil­jo­nid kohv­ris, vaid me üri­ta­si­me lei­da la­hen­du­si. Kõik see oli üks ko­ge­mus ja ma soo­vin oma vi­ga­dest õppi­da. Sel­les kon­tept­sioo­nis on see vä­ga tu­gev ko­ge­mus.

** Aa­vo Põhja­la oli pi­kalt teie tree­ner. Kust ko­hast teil nüüd see must kass ka­he va­helt lä­bi jook­sis?

(Per­tel­son nae­rab müri­nal.) Mul ei ole ühe­gi tei­se ini­me­se­ga ju­dos sel­list su­het na­gu Põhja­la­ga. (Va­jub mõttes­se). Ta on tei­nud pal­ju mi­nu lii­du koon­di­se ae­ga­del ja mi­nu kas­va­mi­sel täis­kas­va­nud ju­do­kaks. On sel­ge, et koos ol­dud pe­rioo­dil on sees tei­si pe­rioo­de ja muid as­ju. Vii­ma­sed kuus–ka­hek­sa aas­tat la­sus mi­nu edueel­dus­te ja -võima­lus­te aren­da­mi­ne mi­nul en­dal. Kui tree­ner peaks õpe­ta­ma sport­last ja te­da ve­da­ma, siis meil oli vas­tu­pi­di ja see üha prog­res­see­rus.

Tal oli kaks võima­lust: kas rää­ki­da nii, na­gu oli te­ge­li­kult, või mit­te rää­ki­da. Aa­vo va­lis tei­se poo­le. Ta po­le sel­lest õppi­nud ja toi­mu­nut analüüsi­nud. Mi­nu lah­ku­mi­se­ga lah­kus koon­di­sest ka ve­dur ja tu­li järsk lan­gus. Lii­der on igas koon­di­ses ja see va­he­tus jäi toi­mu­ma­ta.

Ka Alek­seil oli ras­ke aeg ja nüüd puu­du­vad Aa­vol koon­di­se juu­res inst­ru­men­did. Kui noo­red va­ja­sid nõu, siis Aa­volt nad se­da ei saa­nud. Ra­ha on kõvas­ti juur­de saa­dud, jä­re­li­kult po­le sel­les prob­leem. See po­le süüdis­tus – pa­lun see ras­va­selt ära mär­ki­da –, vaid pil­di kir­jel­dus.

Aa­vo peaks väl­ja käi­ma oma eesmär­gid ja and­ma en­da­le aru, kas ta on nen­deks ka võime­li­ne. Prae­gu on mi­nu sei­su­koht, et ta po­le sel­leks võime­li­ne. Va­lus, aga reaal­ne. Kuid kee­gi peab se­da ütle­ma.

Inim­li­ku ta­hu poolt võib öel­da, et 24 aas­tat koon­di­se peat­ree­ne­ri­na on ta am­men­da­nud. Tal po­le ideed, kui­das sport­la­sest ehk tee­man­dist bril­jant lih­vi­da. Ta on vä­si­nud, kuid tal po­le jul­gust ja jõudu se­da öel­da.

** Mil­le­ga te üld­se pä­rast Ari­ga­to lõppu te­ge­le­nud ole­te?

(Vä­ga re­so­luut­selt – D.L) See ei ole lõppe­nud. Ma ei saa täp­se­malt kom­men­tee­ri­da, aga see po­le lõppe­nud. (Per­tel­son te­ge­leb prae­gu eri et­tevõte­te­ga ja see­juu­res Con­do­ri ju­do­koo­li juh­ti­mi­se­ga – D. L)

** Teie võlau­sal­da­jad on väit­nud, et teie­ga po­le üle kol­me mil­jo­ni kroo­ni suu­ru­se võla as­jus võima­lik rää­ki­da. Kas nad dra­ma­ti­see­ri­vad üle?

Küsiks vas­tu: mi­da te ise ar­va­te?

** Äkki on nei­le ka­su­lik tuua ava­lik­ku­se et­te as­ju, et teid pa­re­mi­ni maks­ma saa­da?

Ab­so­luut­selt! Se­da tee­mat ei to­hiks üldis­ta­da, kuid ma olen üsna kin­del, et Ari­ga­to lu­gu jõuab veel teist­moo­di ava­lik­ku­se et­te. Seal on vä­ga pal­ju hu­vi­ta­vaid as­ju. Ei ta­ha neid kom­men­tee­ri­da, kuid 2008. aas­ta ke­va­de lõpuks läks klu­bi käi­ma ja mul on sel­le üle hea meel. Et sel­leks het­keks oli suu­ro­ma­nik ot­sus­ta­nud as­ja pank­rot­ti aja­da, on omaet­te tee­ma ja hoia­me need la­hus. Kol­mas tee­ma on see, et mi­nu ko­gu klu­bi­ga pil­dis hoid­mi­sest on kee­gi ol­nud vä­ga hu­vi­ta­tud.

Igas as­jas peab kee­gi süüdi ole­ma ja prae­gu on mind siin süüdla­seks teh­tud – liht­ne. Kui süve­ne­taks kõiki­des­se äri­sea­dus­ti­ku ja äri­maail­ma print­sii­pi­des­se, siis ma olen te­gev­juht ehk me sai­me vä­ga pal­ju ju­hi­seid nõuko­gust. Siin on tu­le­mas veel vä­ga pal­ju koh­tu­vaid­lu­si.

Siia­maa­ni on ko­gu kä­sit­lus ol­nud vä­ga ühekülg­ne ja olen väl­ti­nud jõuga kom­men­taa­ri­dest, sest see ei an­naks mit­te mi­da­gi. Ar­van, et kui aeg on küps, siis ma toon sel­le ava­lik­ku­se et­te.

Mis puu­tub in­kas­so­sid, siis ütlen paa­ri sõna­ga, et Ees­tis on vä­ga eri­ne­vaid ja eri kul­tuu­ri­ga in­kas­so­fir­ma­sid. Vä­li­so­sa­lu­se­ga fir­mad tee­vad oma tööd kind­las sea­du­se­must­ris ja vä­ga häs­ti. Aga on fir­ma­sid, kes mi­nu hin­nan­gul on va­li­nud va­le st­ra­tee­gia, kuid prae­gu ma veel ei kom­men­tee­riks, sest puu­dub mõte. (Ind­rek Per­tel­so­nilt on üri­ta­nud pi­kalt võlgu kät­te saa­da Ju­lia­nus In­kas­so – D. L)

** Kas vas­tab tõele, et te ei vas­ta võõras­te­le te­le­fo­ni­numb­ri­te­le, sest kar­da­te võlau­sal­da­jaid?

(Per­tel­son nae­rab.) Ol­ge nüüd, miks ma peak­sin neid kart­ma?

** Kui pal­ju ra­ha te lan­gu­se ajal Ari­ga­tos­se mat­si­te?

Kok­ku suu­rusjär­gus – kui kõik sum­mad lu­ge­da, loo­mu­li­kult on hulk neist lae­na­tud – üle seits­me mil­jo­ni kroo­ni.

** Kui­das on nen­de lae­na­ja­te­ga prae­gu suh­ted?

On lae­na­jaid, kel­le­ga on prob­lee­me, ja on lae­na­jaid, kel­le­ga suht­le­me pi­de­valt. Ühesõna­ga olen ära tei­nud suu­re töö, et see asi ku­na­gi la­he­neks. Üks sum­ma on jõud­nud Ees­tis­se ja tei­ne tu­leb veel, kuid roh­kem ma sel­lest ei rää­giks, ku­na kõike on pa­rem te­ha vaik­se­mas kesk­kon­nas.

Aja­kir­jan­du­se võimen­dus teeb pi­gem kee­ru­li­seks, mit­te ker­ge­maks. On ole­mas as­ju, mil­le koh­ta ma ütlen, et rää­ki­da on veel va­ra. Kui ma­jan­dus ku­kub, siis kõigil lä­heb kee­ru­li­se­maks ja seetõttu on mõne­ti ras­kem neid prob­lee­me ka la­hen­da­da.

** Kui Ari­ga­tol ras­ku­sed tek­ki­sid, siis rää­ki­si­te pi­de­valt, et ko­he-ko­he on tu­le­mas vä­li­sin­ves­to­rid. Ku­hu need jäid?

In­ves­to­reid oli kok­ku 15, kel­lest viis olid val­mis lii­tu­ma. Mit­me la­hen­du­se­ga, mi­da me pak­ku­si­me, pol­nud Tal­leks val­mis kaa­sa tu­le­ma, kui­gi mi­nu hin­nan­gul olek­sid need ol­nud reaal­sed la­hen­du­sed.

Üri­ta­si­me te­ha, et pank­ro­ti­me­net­lus oleks rau­ge­nud, võlau­sal­da­ja­te­ga oleks üri­ta­tud sõlmi­da teist­su­gu­seid le­pin­guid. Kõik olek­sid oma ra­ha kät­te saa­nud, aga ju­pi­haa­val ja tea­tud nih­ke­ga. Oli ka üks ko­gu ku­pa­tust väl­ja os­ta taht­nud in­ves­tor, kuid see te­hing jäi kii­relt jah­tu­nud ma­jan­du­se ta­ha.

** Kas te ise ei juh­ti­nud lii­ga idea­list­li­kult? Uu­te juh­ti­de käe all on töö­ta­ja­te ar­vu ja ku­lu­tu­si vä­hen­da­tud ning klu­bi prae­gu töö­tab. Kas teie po­leks saa­nud nii­moo­di mi­da­gi pääs­ta?

Ava­si­me ma­ja det­semb­ris. Sel­les for­maa­dis sai­me töö­le jaa­nua­ris ja en­da soo­vi­de jär­gi sain ma­ja juh­ti­da viis kuud. Sel­le aja jook­sul oli pal­ju lik­viid­susp­rob­lee­me ja tead­ma­tus in­ves­to­ri Tal­lek­si poo­lelt, mis saab eda­si.

Meil oli kolm va­rian­ti. Esi­teks, et in­ves­tor pa­neb juur­de ko­gu va­ja mi­ne­va ra­ha või oleks pan­dud töö­le uus te­gev­juht ja mind oleks pan­dud sin­na liht­salt juur­de li­be­ro­na või müügitööd te­ge­ma – se­da ei juh­tu­nud. Tei­se va­rian­di­na oleks in­ves­tor maks­nud tea­tud hul­ga nõudeid, mis oleks ta­ga­nud va­ba õhk­kon­na, ja teis­te­ga oleks seejä­rel teh­tud ta­ga­si­maks­mi­se graa­fik. Kol­man­daks oleks ol­nud kaa­sin­ves­to­ri­te kaa­sa­mi­ne või et­tevõtte töö­ta­ja­te­le suu­na­tud osa­lusp­ro­jekt, mis oleks too­nud töö­ta­ja­tes­se us­ku juur­de.

** Kas ta­ha­te öel­da, et tei­sel poo­lel jäi tah­test puu­du?

Taas mi­na ei öel­nud se­da, kuid see oli nii. Prae­gu po­le­gi muud va­rian­ti, kui ku­lu­sid vä­hen­da­da. Mi­nu us­ku­mus on see, et sel­li­ne ma­ja töö­tab sündi­nud ja­ga­ja­te toel, kel­lel on roh­kem ener­giat ja taht­mist.

Ini­me­sed peak­sid taht­ma pi­me­du­sest tul­la pä­rast tööp­äe­va klu­bis­se, kus on head ja po­si­tiiv­sed ini­me­sed. Spor­di­kes­kus muu­tuks ini­mest ba­lan­see­ri­vaks ko­haks ja oleks lõõgas­ta­jaks, konst­ruk­tiiv­ne dest­ruk­tiiv­se al­ko­ho­li ase­mel.

** Mis tun­de­ga te prae­gu Ari­ga­tost möö­da lä­he­te?

Elan seal lä­he­dalt ja näen se­da iga päev. Te­ki­tab po­si­tiiv­seid tun­deid, sel­les mõttes kao­tus­tun­net po­le. Ma ei tei­nud se­da nii pal­ju en­da­le ja teh­tud sai au­salt. Ses mõttes tu­li ma­ja ju hea ja ma­ja kee­gi ära ei vii. On oma mii­nu­sed, ku­na mul oli vä­he ko­ge­must. Sa­mas see on­gi töö faas, et sa are­ned sel­le käi­gus.

Kõik on veel lii­ga värs­ke ja ko­gu ra­kurss, mis on an­tud mi­nu kau­du as­ja­le ja ka mi­nu­le, on ol­nud ne­ga­tiiv­ne. Pa­lun va­ban­dust nen­de et­tevõte­te ees, kes jäid min­gil het­kel ham­mas­ra­tas­te va­he­le ja pi­did pin­gu­ta­ma. Oma ko­ge­ne­ma­tu­sest ei saa­nud ma pak­ku­da nei­le sel­list kind­lust. Siis­ki ma tä­nan neid, et nad kaa­sa lõid.

** Kas te­gi­te pea­le ko­ge­ne­ma­tu­se veel mi­da­gi va­les­ti? Mi­da te nüüd muud­moo­di teek­si­te?

Võtaks eksk­lu­siiv­sust ma­ha, sest ko­gu konst­rukt­sioo­nis sai usal­da­tud ar­hi­tek­te ja ehi­ta­jaid, kes ei näi­nud et­te, kui kal­liks kõik võib min­na. Ehi­tus­maail­mas on ju nii pal­ju oda­va­maid la­hen­du­si, mil­le­ga saab sa­mu­ti kva­li­teet­se la­hen­du­se ehk ke­has­se oleks võinud vä­hem ra­ha pan­na. Siis po­leks pi­da­nud hak­ka­ma ko­he pin­gu­ta­ma hin­na pä­rast, vaid oleks võinud tõsta sel­le kõrge­le al­les siis, kui tee­nus on pii­sa­val ta­se­mel.

Veel on de­tai­le, mi­da on ras­ke liht­salt muu­ta, na­gu tree­ne­ri­te kaa­sa­mi­ne ja kas­va­ta­mi­ne, mis on ae­ganõudev prot­sess. Nen­de kaa­sa­mi­ne on seo­tud tööjõu ülevõtmi­se­ga ja ka see on nõrk koht.

Pi­kas pers­pek­tii­vis tean as­ju, mi­da ma kind­las­ti enam ei teeks, ja ka neid as­ju, mi­da teeks. Sel­les mõttes on ko­ge­mus vä­ga vin­ge. Häs­ti võimas ko­ge­mus ja õppe­tund ko­gu eluks.

** Kas ko­gu olu­kord – Ari­ga­to ja võlad – mõju­ta­vad pal­ju teie prae­gust elu?

Loo­du­sest tu­lev näh­tus: mi­da pin­ge­li­sem olu­kord, se­da roh­kem saab kont­rol­li­tud ko­gu süstee­mi mo­no­liit­sus. Olu­li­ne on see, kui­das sel­lest pin­gest väl­ja saad, et as­ja­ga eda­si te­ge­le­da. Kas sind ai­tab see, kui sa ütled kolm kor­da, et sul on vä­ga ras­ke, või ai­tab sind see, et sa mõtled, kui­das sa sest väl­ja tu­led.

** Kas öö­sel on liht­ne ma­ga­ma jää­da?

Vä­ga liht­ne. No sel­les suh­tes, et ma po­le va­ras­ta­nud ega pet­nud, siis po­le sel­les prob­lee­me, ja miks ma peak­sin süüme­pii­na­des õhtu­ti ma­ga­ma mi­ne­ma. Olen nõus, et olen mõned as­jad va­les­ti ja ebap­ro­fes­sio­naal­selt tei­nud. Kuid kõik on teh­tud usus, et saa­da pa­rim tu­le­mus. Ari­ga­to on ju te­ge­li­kult ühis­kon­na­le ka­su­lik, kui­gi prae­gu ta ei loo se­da tu­le­mit, mi­da me al­gul plaa­ni­si­me.

(Pä­rast in­tev­juud rää­gib Per­tel­son ajast, mil ta kuu jook­sul ei saa­nud ma­ga­da, vaid är­kas öö­si­ti külma hi­gi­ga üles. „Pä­rast Bar­ce­lo­nat, ku­hu ma läk­sin kul­da võit­ma. Kao­ta­sin seal pronk­si­koh­tu­mi­ses ja see oli nii suur pet­tu­mus. Öösi­ti nä­gin ala­ti unes se­da matši.”)

** Kas prae­gu­ses ma­jan­dus­li­kus olu­kor­ras, kus pal­ju­del po­le tööd ja ini­me­sed pii­ra­vad ku­lu­tu­si, oleks üld­se sel­li­sel suu­rel ja üht­sel spor­dik­lu­bil liht­ne hak­ka­ma saa­da?

Pin­geo­lu­kor­ras ka­su­tab ini­me­ne kaht mee­to­dit: konst­ruk­tiiv­set ja dest­ruk­tiiv­set. Konst­ruk­tiiv­ne on kas või ja­lu­ta­mi­ne ja suu­sa­ra­jal käi­mi­ne – suu­sa­ra­jal po­le ju ini­me­si vä­he­maks jää­nud, vaid on hoo­pis juur­de tul­nud.

Al­ko­ho­li on sa­mu­ti roh­kem ost­ma ha­ka­tud ehk ini­me­sed ot­si­vad pin­geväl­jen­dust mõle­mast suu­nast. Sel­les mõttes on pel­galt pi­le­ti küsi­mus, kui pal­ju ra­ha küsi­da. Usun, et prae­gu oleks võima­lik ma­ja täis pan­na, kui seal oleks hea plat­vorm, kus end lõõgas­ta­da.

** Oli­te üks po­pu­laar­se­maid sport­la­si, kes käis pi­de­valt te­leek­raa­nil ja aja­kir­jan­du­se veer­gu­del. Nüüd teid nä­ha po­le. Kui­das on muu­tu­nud ava­lik suh­tu­mi­ne teis­se?

Ar­van, et se­da pea­te küsi­ma ini­mes­telt. Kind­las­ti kut­su­tak­se vä­hem ja ma ütlen aitäh, sest nüüd saan oma as­ja­de­ga te­ge­le­da ja jä­re­le mõel­da. Tun­nis­tan, et olen se­da taht­nud. Pal­ju oli seo­tud ede­vu­se ja mi­nu pu­hul hea­taht­lik­ku­se­ga, kui va­na tut­tav aja­kir­ja­nik kut­sus te­le­vi­sioo­ni, siis ma ei öel­nud ära.

Olen prae­gu sel­li­ses sei­sus, et ju­be mõnus on. Tipps­port­la­se­na on tee­ma­de­ring aja­kir­ja­ni­ku­ga suh­te­li­selt kit­sas. Olen saa­nud vii­ma­se poo­le aas­ta jook­sul ko­ge­mu­se, kus aja­kir­ja­nik võit­leb oma ek­sis­tent­si ja pal­ga pä­rast, kus­juu­res see, mi­da sa te­ge­li­kult ütle­sid, po­le prio­ri­teet­ne ega ka ee­ti­li­ne. Nüüd ma tean, ku­hu po­le mõtet trügi­da, ja prae­gu on mul ni­me­ki­ri aja­kir­ja­ni­kest, kel­le­ga ma liht­salt ei suht­le.

** Kas spor­di­re­de­lil tip­pu­ro­ni­mi­se­ga võrrel­des on Ari­ga­to kuk­ku­mi­ne liht­salt üks juh­tum, mis tei­le vä­ga mu­ret ja ta­kis­tust elu­teel ei val­mis­ta?

Ütlen veel kord, et see po­le lõppe­nud. See on jõud­nud liht­salt ühte punk­ti. Ku­lis­si­de ta­ga on pii­sa­valt as­ju ja kõik võib lii­ku­da oma­soo­du.
Mi­nu tõeks­pi­da­mis­te juu­re­s… noh, ei meel­di kel­le­le­gi sõna „pank­ro­t” ja ol­la luu­se­r… Aga luu­ser on ene­se­tun­de küsi­mus, kui­das sel­les­se ise suh­tu­da. Kui võtad sel­le omaks ja käi­tud na­gu luu­ser, siis oled­ki luu­ser. Kui käi­tud oma põhimõte­te jär­gi, siis oled saa­nud ühe ko­ge­mu­se ja saad se­da ala­ti tea­tud võtmes kor­ri­gee­ri­da.

Ei to­hi lan­ge­da ru­tii­ni. Märksõna on oma tee, põhimõte­te kva­li­tee­di pa­ra­ne­mi­ne. Tee kõike iseen­da tee jär­gi, siis po­le sul pä­rast en­da ajast kah­ju
Ko­gu see hek­sel­da­mi­ne, mil­lest ma olen lä­bi käi­nud, on mul pil­di elust sel­ge­maks löö­nud ja mo­saii­gitükid pai­ka lok­su­ta­nud.

** Tu­li­te just Gruu­siast. Mi­da te seal te­gi­te?

Gruu­sias oli maail­ma­ka­ri­ka etapp ju­dos. Eu­roo­pa ju­do­lii­du spor­di­di­rek­to­ri­na vaa­ta­sin, et kõik olu­li­sed kor­ral­da­misk­ri­tee­riu­mid olek­sid täi­de­tud. Võima­lu­sel olek­sin saa­nud kaa­sa ai­da­ta, kui mõned aru­saa­ma­tu­sed olek­sid tek­ki­nud.

** Kui pal­ju te üld­se rin­gi käia sai­te?

Olen ka en­ne Gruu­sias käi­nud, kuid nii­sa­ma rin­gi käia ja uu­dis­ta­da pol­nud ae­ga. Küll suht­le­sin eri tee­ma­de as­jus, mis on Gruu­sia ini­mes­te jaoks olu­li­sed.

** Mis mee­leo­lus seal ini­me­sed olid?

Ras­ke on üldis­tust te­ha, aga eks neil ole ras­kem kui meil – ma­jan­dus­li­kult. Nad pea­vad oma plaa­ni­des veel roh­kem muu­da­tu­si et­te võtma. Üht­pi­di sõda ja teist­pi­di ma­jan­dusk­riis, mis tu­li pä­rast ja te­gi pal­ju roh­kem hai­get. Mis puu­du­tab nen­de mee­leo­lu, siis igap­äe­vao­lu­des käi­tub rah­vas teist­moo­di. Kui eest­la­sel lä­heb ras­keks, siis ta tõmbub en­das­se, lä­heb ko­ju, vaa­tab te­le­rit ja joob vii­na. See on küll üldis­tus, aga pal­jud tee­vad nii. Gru­sii­nid saa­vad kok­ku, rää­gi­vad emot­sio­naal­selt oma prob­lee­mi­dest.

** Süüdlast nad ei ot­si kus­kilt?

Ma ei tea, võib-ol­la ot­si­vad. On ka sel­li­seid ini­me­si, kuid pi­gem on seal nii­moo­di, et ras­kel ajal ela­tak­se väl­ja­poo­le. Nad on nii pal­ju roh­kem ras­kus­tes ol­nud, et see on nei­le loo­mu­li­kum sei­sund ja meh­ha­nism on tei­ne.

** Ari­ga­to aja­telg

Juu­lis 2007 pi­das spor­dik­lu­bi Ari­ga­to juht Ind­rek Per­tel­son klu­bi sa­ri­ka­pi­du. Per­tel­son ise­loo­mus­tas too­na uut klu­bi ko­ha­na ko­gu pe­re­le. „See on koht, mis ühen­dab tree­nin­guid, me­di­tat­sioo­ni, toi­tu­mist, seal saab muu­ta oma har­ju­mu­si, et tun­da elust roh­kem ruu­mi,” ütles Per­tel­son too­na Ees­ti Päe­va­le­he­le.

10. sep­temb­ril avas spor­dik­lu­bi uk­sed. Ava­peo­le oli ko­ha­le too­dud sa­mu­rai­de võist­lus­kuns­ti so­bu­do esin­da­ja Bert Van den Plas Bel­giast. Ava­mi­se jä­rel tõusid tä­he­le­pa­nu al­la Haa­bers­tis­se ehi­ta­tud spor­dik­lu­bi te­ki­ta­tud liik­lusp­rob­lee­mid...

3. juu­nil 2008 il­mus esi­me­ne ohumärk, mil Ees­ti Gaas lüli­tas spor­dik­lu­bis gaa­si väl­ja. Sel­gus, et klu­bi oli gaa­si eest võlgu ju­ba mi­tu kuud. Gaa­si­fir­ma võlg ei jää­nud ain­saks – põran­da­la­hen­du­si pak­kuv Floo­rIn nõudis teh­tud töö­de eest 300 000-kroo­nist võlga ja Ari­ga­to spor­dik­lu­bi oma­ni­ku Haa­bers­ti Pe­res­por­di­kes­ku­se AS-i pank­ro­ti­me­net­lust.

Pank­ro­tinõude­ga lii­tus ka se­ni­ne Per­tel­so­ni suur­toe­ta­ja Ees­ti Tal­leks. Per­tel­son lu­bas lei­da in­ves­to­rid.

2008. a au­gus­ti lõpus lõi Tal­leks Per­tel­so­ni ju­hi ko­halt ja pa­ni ase­me­le Kai­do Kot­ka­se. Kõigest paar päe­va hil­jem kuu­lu­tas ko­hus väl­ja klu­bi pank­ro­ti.

** Ind­rek Per­tel­soni CV 

Sündi­nud 21. ap­ril­lil 1971. 1980-nda­te lõpus mur­dis NSV Lii­du koon­di­ses­se.

1990. aas­tal võitis juu­nio­ri­de meist­rivõist­lus­tel pronks­me­da­li. Sa­mal ja ka järg­mi­sel aas­tal tu­li juu­nio­ri­de Eu­roo­pa meist­riks.

Esi­me­ne olümpia Bar­ce­lo­nas lõppes Per­tel­so­ni­le pet­tu­mu­se­ga, kui kul­lamõte­te­ga maad­le­ja pi­di lep­pi­ma viien­da ko­ha­ga.

Ne­li aas­tat hil­jem tu­li Per­tel­son Eu­roo­pa meist­riks, kuid At­lan­tas põrus ja pi­di ju­ba ava­rin­gi jä­rel as­jad pak­ki­ma.

Järg­ne­sid kolm pronk­si EM-il ja hõbe 1999. aas­tal MM-il. 2000. aas­tal Syd­ney olümpial võitis Per­tel­son pronks­me­da­li ja kao­tas ain­sa matši hi­li­se­ma­le kul­lavõit­ja­le ja ju­do­le­gen­di­le Da­vid Douil­le­t’­le.

Pronk­si­saa­vu­tust kor­das ta ka 2004. aas­tal Atee­nas.