Indrek Teder: me ei saa sukelduda põhiseadusskleroosi

 (13)
Indrek Teder: me ei saa sukelduda põhiseadusskleroosi
Õiguskantsler Indrek Teder muretseb, et kärpimishoos võetakse liiga palju ja riik ei suuda enam inimeste põhiõigusi tagada.Marko Mumm

Täna riigikogu ees aastaettekandega esinev õiguskantsler Indrek Teder paneb südamele, et põhiseadus on püha ka raskel ajal ning selle muutmiseks pole põhjust.

 Mis teile Eesti vabariigis kõige rohkem muret teeb?

Laiemas laastus kipub majanduslanguse ajal otstarve olema enne põhiseadust. Mina olen siis see inimene, kes poliitikutele meelde tuletab, et Eestis on olemas põhiseadus ja seda peab järgima. Põhiseadus ei ole mingisugune pühapäevadeklaratsioon, mida mõnikord natuke arvestatakse ja siis jälle ära unustatakse.

Mõnikord aga tundub, et seda võetakse kui üht paberit, millel pole reaalsusega seost. Tunnen déjà vu’d, et oleks justkui 1990-ndate aastate keskpaigas – väga lihtsaid asju peab üle selgitama. Nagu selle käibemaksu vaidlusegagi oli. Mingisugune mõistlik aeg peab olema, et inimesed saaksid teha korrektuuri. Kui aga selline maksutõus tehakse, on puudusele osutaja, antud juhul õiguskantsler, väga keerulises situatsioonis, sest öeldakse: miks te sellele üldse osundate, siin ei ole head lahendust. Aga seda ei saa jätta lihtsalt niisama – väga lihtsa põhimõtte rikkumine oleks leidnud vaikides aktsepteerimist. Kuigi lahendus oli kummaline: kõigepealt riigikogu ütles, et õiguskantsler, teil ei ole õigust ja siis hakati sisuliselt korrigeerima. Loomulikult saab ühiskond aru, et tuleb kokku hoida, aga ühepäevaotstarbekust ei tohi seada ettepoole põhiseadusele vastavast õigusloomest.

Õiguskantslerina peategi poliitikutega pidevas opositsioonis olema.

See kipub nii olema jah. Eks ma püüan olla konstruktiivne. Ma e taha midagi lammutada ega destruktiivset teha. Aga paratamatult on see minu positsioon. Ja ma tuginen oma kriitikas ainult seadustele. Eesti põhiseaduses ongi võimude tasakaalustatus päris hästi balansseeritud. Peale kolme klassikalise võimu on president, õiguskantsler ja riigikontrolör, kes kõik teatud valdkondades tasakaalustavad, et asjad ei läheks täiesti kraavi.

Kuidas suhtute kõikvõimalikesse nn masuseadustesse? Ühele neist – käibemaksu tõstmisele – juhtisite ju ka teravalt tähelepanu. Et kui on kehv periood, hakkame kiiresti seadusi muutma, et natuke rohkem sente rahakotti kukuks.

Mulle see sõna „masu” üldse ei meeldi. See on kole sõna. Nimetagem seda majanduslanguseks. Ühe kandi pealt tundub väga kummaline, et kui 2008. aasta märtsist on kogu aeg eelarvet kärbitud, siis miks niimoodi viilaka kaupa lõigatakse. Elusa organismi lõikamine on ju väga julm. Aga teise kandi pealt – kas poliitikud oleksid suutelised ette nägema suuremaid kärpeid? Ühiskond oleks ju väga-väga kriitiline. 2009. aasta eelarve tegemisel olid selle kohta täiesti selged märgid, et peab hakkama jälle negatiivset eelarvet tegema. Seetõttu võiks see teema olla rohkem süstemaatiline ja analüütiline. Aga noh, võidakse öelda, et see on erakorraline situatsioon, Eestis pole kunagi sellist majanduskriisi olnud. Ja et sellega näitab riik paindlikkust. Mis siis, et see menetlus ise võib olla konarlik ja osalejatele küllaltki kurnav ja tüütu. Samuti kerkis minu jaoks üles küllalt suur küsimus, et kui me kogu aeg kärbime solidaarselt ja võrdselt, sealhulgas riigiaparaadi tegevuskulusid, siis peab ju keegi avalikku teenust osutama, kellegi kaudu toimub riigi valitsemine. Järelikult mingi optimaalne arv peab riigiametnikke olema. On fakt, et ministeeriumideta, ametiteta, põhiseaduslike institutsioonideta riik ei funktsioneeri ja põhiõigusi ei järgita. Selles mõttes peab kärpimine ja minimeerimine olema alati mõistlik. Riigil peaksid omariikluse ja meie väikese rahva säilitamiseks olema kindlad prioriteedid, kuid selles poliitikud kokku ei lepi. On ju vaja politseid, prokuratuuri, kohut, sotsiaalpoole haldamiseks sotsiaalministeeriumi. Kui me kogu aeg ründame riigiametnikke, et nad ei suuda, ei taha ega tee, siis kas see on ikka mõistlik? Kusagil jookseb piir ja on asju, mida riik peab tingimata tegema ka depressiooni ajal. Seda on väga raske selgeks vaielda, poliitikud pole seda veel suutnud.

Kus on see koht, kui saate sekkuda? Pean silmas just eelarvekärbet. Et stopp, siit me enam allapoole ei lähe!

Loe veel

See on väga raske küsimus. Riigi valitsemisse õiguskantsler sekkuda ei saa, ka maksude tõstmisesse kui poliitilisse otsusesse mitte. Sekkumine oleks võib-olla võimalik, kui see maks muutub hävitavaks, näiteks tõstetakse tulumaks 90 protsendini. Siis on tõenäoliselt alus sekkumiseks. Muus osas saan ma anda lihtsalt oma seisukoha, mis on mõistlik ja mis mitte. Kuskil peab riigi funktsioonide täitmisel ikka võimekus olema. Politsei ja kohus peavad töötama, muidu oleme väga rahulolematud, et ei julge enam tänaval käia, miks kohtuasjad venivad, miks see süsteem ei tööta või töötab vildakalt. Lõppkokkuvõttes on ju riigieelarve oma olemuselt riigi kõige olulisem akt. Kui pole raha, siis riik ei toimi.

On teil vahepeal tunne, et seaduslikult sekkuda ei saa, aga väga tahaks?

Eks ma siis ikka ütlen ka. Samal ajal rõhutan, et see pole põhiseadusliku järelevalve teema. Aga ma leian, et õiguskantsler peab olema proaktiivne. Sest kui parteid, eriti valimiseelsel ajal, on tõmbunud kaevikutesse ja räägivad neile kasulikke seisukohti, siis keegi kõrvalt peakski seda tasakaalustama. Siis muidugi öeldakse, et õiguskantsler sekkub poliitikasse. Aga poliitika ja õiguse vahekorra vahele ei saa väga selget joont tõmmata. Ma ei sekku ju päevapoliitikasse. Ma sekkun põhiseadusest tulenevatesse põhimõttelistesse asjadesse.

Samuti on ju igasugune õigusloome poliitiline protsess. Näiteks USA ülemkohtu puhul võetakse loomulikult, et tema käitumine sõltub ka kohtunike maailmavaatest, tõekspidamistest jne.

Viitasite ka ise valimiseelsele ajale ja lisame siia juurde majanduslanguse. Kas terav poliitiline võitlus Toompeal on teie hinnangul kahjustanud seadusandja kvaliteeti? Tuletagem kas või meelde, kuidas võrdõiguslikkuse seaduse raames taheti Tallinna valimiskorda muuta.

Õigusloome kvaliteet on laiem küsimus ja olen tõstatanud ka õigusselguse küsimuse seadusloomes ja riigikorralduses laiemalt. Teinekord on tõesti seaduseelnõud koostatud ülejala ja seal ei saa rääkida kvaliteedist.

Nii et praaki on?

On. Asi võiks olla parem, on ju olemas justiitsministeeriumi suur aparaat, on olemas kooskõlastusringid ja klassikalised meetodid, kuidas praaki kõrvale jätta. Aga mul on vahel tunne, et riigi elu toimub tõusude ja langustega. Mõnikord on see süsteemis, siis hakkab ära vajuma ja seda peab jälle hakkama järele aitama. Valimistega ma seda aga ei seostaks. See on pikem protsess. See on sama teema, et pragmaatika ja päevapoliitika teenistusse läheb vajadusel kõik – põhiseadus, väärtused. See toimub tsükliliselt.

Kas tunnete majanduslanguses ja ülemaailmse terrorismi ohus seadusandja õiguslikku survet põhiseadust muuta? Kas ei käi seadusandja väga teraval piiril, tootes samal ajal praaki?

Praegu ei tunneta. Ma võtan siis kohe jälle sõna. Põhiseadust ei ole vaja muuta, sest Eestil on hea põhiseadus. Vist mitte ühelgi riigil pole õnnestunud kirjutada perfektset põhiseadust. See on alati huvigruppide võitlus ning alati tehakse mingisugune kompromiss, üldistus. Ja kui see üldistus toimib, siis ei pea seda muutma. Äärmuslikul juhul võib täiendada või midagi lisada. Eesti põhiseadust on ju väga vähe täiendatud ja ta toimib. See, et mõned asjad on konarlikult sõnastatud – see on tolle aja keel. Kui me selle muutmise laeka avaksime, ei teaks, mis sellele siis järgneb. Kuigi Euroopas on paljud riigid põhiseadust muutnud ja uusi vastu võtnud, pooldan mina sellist riiki, kus põhiseadus on ikka väga-väga pikalt kehtiv.

Ohtu olete tunnetanud?

Nii palju kui mina olen aru saanud, pole põhiseaduse muutmine eriti populaarne idee. Küll aga oleks ju loomulikult põhiseaduse autorite hulka end kirjutada uhke tunne. Aga siin peaks ikka ühiskond võtma asjaliku joone – kui toimib, siis pole muutust vaja.

Erakondade rahastamine – kus on piir, kui palju võib riik seda osakaalu veel tõsta? Ja läbipaistvust pole ikka.

Ei ole jah läbipaistvust!

Nii et igavene dilemma?

Natuke jah. Nii palju kui teiste riikide kolleegidelt olen küsinud, on probleeme teistel ka. Eks see poliitiline raha kipub ikka vee alla minema ja sellega peab pidevalt tegelema ning päevavalgele tirima. Eestis pole ta ka ikka veel läbipaistev. Aga riigi poolt pole rahastamist vaja suurendada. Oluline on see, et poliitiline jõud on ühiskonnas nähtaval ja suudab oma ideed ühiskonnas maha müüa, et teda finantseeritakse just tema maailmavaate tõttu. Korruptsioonivastase strateegia heakskiitmisel juhtisin ka valitsuse tähelepanu sellele, et riikliku rahastamise osakaalu suurendamine tooks kaasa täiendavaid riske, näiteks erakondade n-ö riigistamine. Kui riigi rahastamine hakkaks domineerima, siis konkurents väheneks ja uutel tulijatel poleks enam üldse võimalust areenile jõuda. Printsiip on, et rahastamine peab olema läbipaistev ja kontrollitav – kontrolliorgani küsimus on veel lahendamata.

Kas politsei peale on kaebusi vähem?

See arv on vähenenud. Politsei arvestab väga palju õiguskantsleri soovitustega, politsei juhtkond on tasemel ja meil on väga konstruktiivne koostöö. Eks kaebusi tuleb ikka ette, sest politsei on institutsioon, kes peab teatud juhtudel olema resoluutne. Aga politsei kui institutsioon on arenenud. Näiteks 2008. aastal tuvastasin vaid kuue kaebuse osas rikkumisi politsei tegevuses. Sel aastal jälgin eriti jõu ja erivahendite kasutamist, mida politsei tohib inimeste vastu kasutada vaid õiguspäraselt ja põhjendatud puhkudel.

Mida arvate kaitseväe ja kaitseliidu kaasamisest hädaolukorra seaduses, mis on kõvasti poleemikat tekitanud? Lisaks on siin probleeme ka kaitseväe ja kaitseliidu käsuliiniga hädaolukorra ajal.

Ma olin kriitiline siis, kui seda menetleti. Mingil määral minu ettepanekuid arvestati ja seadust täiendati. Huvitav oli see, et selle seaduse osas oli riigikogus täielik üksmeel, seadus võeti vastu opositsiooni ja koalitsiooni koosmeelel. Aga mulle jäi küsitavusi näiteks kaitseväe ja kaitseliidu õiguste ja käsuliini osas ja seda me praegu menetleme. Kui kaitseväelased ja kaitseliitlased on kaasatud hädaolukorra lahendamisse, päästetöödesse, turvalisuse tagamisse ja nad nende ülesannete täitmisel piiravad inimeste põhiõigusi, siis peab selleks olema selge õiguslik alus ja ka vastav väljaõpe.

Kaitseväega seonduvalt on teil uue teemana ettevalmistamisel see, kuidas on menetletud kaitseväelaste surma ja haavatasaamist missioonidel. Kas õiguslik raamistik on piisav?

Jah, see on mul omaalgatuslik teema. Analüüsime, kuidas see on olemasolevas õigusruumis reguleeritud ja kuidas seda menetletakse ning kuidas on tagatud haavata saanud kaitseväelaste rehabilitatsioon. Praegu kaardistame, mida peame tegema ja mis on olemasolev reeglistik ning teeme koostööd kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabiga.

Surma saanud poiste lähedastele makstav raha on naeruväärselt väike. Riigikogu külmutas oma palga, kuid kaitseväelase n-ö kindlustus sõltub ikka keskmisest palgast, mis masu ajal ju langeb. On see õiglane?

Õiglus on väga subjektiivne ja raha osas on seda väga raske mõõta. Küll aga leian, et Eesti kaitseväelased, kes täidavad liitlaskohust Afganistanis, võitlevad ka Eesti eest ja Eesti riik peab neid nii materiaalselt kui ka moraalselt tunnustama. Vaatame, mis meie analüüs siin ütleb.

Pronksiöö paketi saatis president tagasi, kuna see puudutas kodanike põhiõiguste ja vabaduste ülemäärast riivet. On seal riiveid palju?

Riiveid kindlasti on. Küsimus on selles, kas ka põhiseaduse rikkumisi. Eks riigikogu peab seda nüüd menetlema. Minu arvates ei pea iga seadus nii äärmuslikult repressiivne olema. See on kaalumise koht, millist ühiskonda me tahame. Tegelikult pooldan mina rohkem vabamat ja mõistlikumat ühiskonda. Isegi kui need karistusseadustiku koosseisud oleksid kohtulaua ette jõudnud, oleks põhiseadusliku järelvalvemenetlus ka siis tõusetunud. Ei ole vaja üle pingutada. Me oleme kohturiik. Kohus ütleb lõpliku sõna. Teinekord on mõttekas alguses pehmemaid vahendeid kohaldada ja alles viimase vahendina karmimad meetmed kasutusele võtta.

Jälitustegevuse järelevalve kaardistamisega minnakse edasi alles 2010. aastal, kuid mida praegune tendents näitab? Kas meil on tõesti sellega probleeme? On siis ebaseaduslikku jälitustegevust nii palju?

Menetlus riigikogus on pooleli ja tunneme selle üle jätkuvat huvi. Vaatame, mis sellest eelnõus saab. Kui kaugele saab jälitustegevusega minna, kui lähtume sellest, et see on see n-ö viimane meede, mis väga intensiivselt riivab isiku privaatsust. Kas seda peaks väga laialdaselt kohaldama või mitte. Ja teine asi on see, kui efektiivne on kontroll jälitustegevuse üle.

Mulle tundub, et see teema on ülemüstifitseeritud.

Jah, olen nõus. See on ju selline müstiline valdkond. Kuid jälitustegevus peab ühiskonna jaoks selgem olema. Omaette küsimus on parlamentaarne komisjon – mida nad saavad kontrollida, kuidas nad toimivad ja kas nad toimivad efektiivselt. Ja tõsine on ka mure, et see kontroll ei tooks kaasa eesmärgi kahjustamist. Leket. Sel aastal ongi mul plaanis just järelevalvesüsteemi kaardistamine ja kontrollipraktika uurimine, et teha järeldusi korrakaitselise jälitustegevuse ja edaspidi ka julgeolekuasutuste kohta.

Majandussurutise ajal on üha valusamaks muutuv teema sotsiaalvaldkond, kõige lihtsam näide on siin arstiabi. Mis on kõige põletavamad probleemid?

Probleemiks on see, et raha on vähem, kui ühiskond vajab. Pealt 40% riigieelarvest on ju sotsiaalsfääris, seal hulgas siis ka tervisekulutused. See, kust jookseb piir, on probleem. Kohalikul omavalitsusel on ju ka kohustusi, aga kas kohalik omavalitsus suudab neid täita või mitte ja mis osa on riigil. Ravikindlustamata inimestele ei ole arstiabi igas Eesti omavalitsuses sugugi võrdselt tagatud ja jätkan selles osa menetlust. Põhiseaduslik õigus tervise kaitsele peaks olema optimaalse meditsiinivõrgustikuga ja üle riigi tagatud. See on aga täitevvõimu otsus ja see on kallis. Järelikult peaks ühiskonna raha olema võimalikult optimaalselt kasutatud.

Arstiabi peavad saama ju kõik.

Jah, see on midagi elementaarset. Inimene peab oma abi kätte saama. Läheme veel lihtsamale tasemele – kas meie õigus- ja kultuuriruumis ühiskond aktsepteerib seda, et keegi sõna otseses mõttes tänavale ära sureb?

Ma ei ole kohanud inimest, kes vastaks, et laseme inimese ära surra. Järelikult midagi peab võim selle nimel ka investeerima, et seda ei juhtuks. Ja seadusandja peab looma selged õiguslikud alused sotsiaaltöötajatele, varjupaigapidajatele jne, et inimese aitamine vajaduse korral ka tema õigusi piirates oleks põhiseadusega kooskõlas.

Kas selle taustal on siis üldse võimalik rääkida sotsiaalvaldkonna kärbetest?

Arvan, et kogu sotsiaalvaldkond vajaks süsteemsemat käsitlemist. See on suhteliselt eklektiline süsteem, arenenud eri ajajärkudel ja kulupooled pole omavahel korrelatsioonis. Kui sotsiaalpoliitika oleks ühtses süsteemis, siis saaks ka raha õiglasemalt jaotada. Praegu küll valmib justiitsministeeriumis sotsiaalkoodeksi eelnõu, kuid kas seal on selgeks vaieldud ka need teemad, kui palju peab riik ja kohalik omavalitsus kõige laiemas mõttes investeerima? Riik peaks tagama, et inimesel ei oleks häbi elada, kuigi selle häbitasandi tunnetamine on subjektiivne. Minu arvates peaks riik toetama neid, kes seda abi kõige rohkem vajavad, aga praegu antakse ikkagi suhteliselt võrdselt. Kui abivajajaid ei aita, läheb ühiskond katki.

Kuidas on masu ajal õigusemõistmise, õigusabi ja kohtute valdkonnaga? Ühiskonnas on see teema rahva jaoks üha problemaatilisem – vajadus suureneb, kuid kättesaadavus väheneb, sest raha pole. Kas õigusabi on tagatud?

Ega ta alati ei ole. Mõnikord tahavad inimesed vaielda ka vaidlusi, kus pole perspektiivi. Aga loomulikult on inimesi, kes ei jõua õigusabi eest tasuda, ja see ei tohi saada põhjuseks, et inimesele ei ole kohtulik kaitse kättesaadav. Ma ei dramatiseeriks seda siiski üle. Küsimus on võib-olla kogu kohtusüsteemi toimimises. Inimesed on rahulolematud, et kohtuasjad venivad – aastad lähevad ja asjad ei leia lahendust. See on üks osa õigusabi temaatikast. Õigus menetlusele mõistliku aja jooksul on põhiseaduslik õigus. Olen juhtinud tähelepanu, et näiteks kohtunike arvu vähendamine ei tohi hakata ohustama kohtunike sõltumatust ja kohtumenetluse mõistliku aja põhimõtet.

Kuidas suhtute kohtuistungite kinniseks kuulutamisse?

Kinniseks kuulutamiseks on väga piiratud võimalused. Kohtupidamine on oma olemuselt avalik. See, et keegi taotleb üldsõnalise taotlusega kinniseks kuulutamist, viidates näiteks ärisaladusele, on minu arvates ebapiisav. Algprintsiip on, et võim peab tegutsema avalikult. Loodan, et kohtunikud ei kuuluta istungeid kergekäeliselt kinniseks, sest see pole õige.

Sekkuda te siin vist ei saa?

Õigusmõistmisesse sissepoole ma tõesti sekkuda ei saa. Ma saan sekkuda kohtuasjade venimise küsimustesse, teatud juhtudel algatada kohtunike distsiplinaarmenetlust, aga see on väga piiratud õigus. Kohus on sõltumatu. Aga minu meelest on riigikohtu esimees välja öelnud, et kohtupidamine on avalik. Minu subjektiivne arvamus on aga see, et liiga kergekäeliselt lükatakse kohtuistungeid edasi. Mind häirib, kuid ei näe ka otsest võimalusi siin sekkuda.

Üheks probleemiks uues eelnõus võib kujuneda kohtute sõltumatus.

Kohtute seaduse eelnõu peaks antama peagi riigikogule üle. Seda on menetletud põhjalikult ning see on tekitanud palju vaidlusi. Põhimõtteliselt läheb kohtute haldamine justiitsministeeriumi käest kohtute enda kätte. See on tekitanud väga teravat diskussiooni. Ma ei pea täiesti õigeks, et ka kohtute majanduslik juhtimine ja administratiivne haldamine koonduks riigikohtu kätte. See oleks võimu kontsentratsioon. Nagunii on riigikohus lõpliku tõe kuulutaja just kohtuotsuste sisulise külje pealt. Aga kas on kõige õigem, kui sinna lisandub ka haldusvõim? Pakkusin sellele eelnõule antud arvamuses välja, et kohtunike üldkogu võiks valida mingisuguse täitevorgani, mis oleks omaette institutsioon, kes majandusasju korraldab. Ega ma põhimõtteliselt pole selle eelnõu kui idee vastu, kuid vaieldavad nüansid tuleb ära vaielda.

Sel nädalal on Eestis esmakordselt väärkohtlemist ennetavate kontrolliasutuste rahvusvahelise delegatsioon. Mis on nende visiidi eesmärk?

Eesti on väärkohtlemise ennetamise osas astunud kvalitatiivse sammu edasi alates sellest ajast, kui õiguskantslerile anti 2007. aastal seadusega riikliku ennetusasutuse ülesanne. Oleme välisekspertidele koostööpartnerid – nad mitte ei tulnud meid kontrollima, vaid me vahetame kogemusi. Eesti on esimene riik rahvusvahelises ennetussüsteemis, keda koostööks valiti.

On meie asutustes – vanglad, erikoolid jne – piinamine igapäevane? Kui hull on olukord tegelikkuses? Vajab see tõesti kontrollimist või on see pelgalt töö, mida õiguskantsler peab tegema?

See sõna „piinamine” mõjub veidi eksitavalt. Kasutame parem sõna „väärkohtlemine”. Piinamisega seondub inimese nuudiga peksmine vms. Inimest peab kohtlema vastavalt seadustele, ka kinnistes asutustes peab arvestama tema põhiõigusi. Ja kui on piiranguid, peavad need olema seaduslikud. Ma ei ütleks, et Eesti oleks selles valdkonnas kohutavalt mahajäänud maa. Sõltub muidugi konkreetsest asutustest. Aga põhimõtteliselt on Eesti selles valdkonnas viimase kümne aasta jooksul väga palju arenenud. See ei tähenda muidugi seda, et probleeme üldse poleks. On ikka.

Mida eriti rõhutaksite, mis kümne aastaga on muutnud?

Eestis on kinnipidamisasutused, muidugi mitte kõik, teinud suure hüppe nõukogudelaadsest vanglast kaasaegse vangla tasemele.

On teie kontrollkäikudest kasu olnud? On midagi muutunud või jäänud kõik selliseks nagu enne õiguskantsleri kontrollkäiku?

On ikka arvestatud. Puiatu puhul oli ju selge, et see on manduv süsteem. Seal oli õiguskantsler resoluutne ja ma arvan, et sellest oli ka kasu. Tapal on ikkagi, nii palju kui meile teada, asjad kontrolli all.

Nii et päris nii ikka pole, et õiguskantsler käis ja leidis puudusi, aga see on ka kõik?

Kontrollaktis on tavaline, et me osundame puudustele – igas institutsioonis on ju alati midagi. Samas paljudel juhtudel ma ka tunnustan seal töötavaid inimesi. Aga teinekord hakkab see kriitika mingis osas iseseisvat elu elama. Nagu oleks õiguskantsler see, kes tuleb ja viibutab näppu, ütleb, et kõik on halvasti ja siis küsitakse, miks õiguskantsler mingisuguse marginaalse teemaga tegeleb. Ombudsmani funktsioon aga sätestab, et ma pean sellega tegelema. Ja kui mingisugune puudus on, siis sellest ka avalikult teatama, sest ühiskonda informeerimata ei ole võimalik vigu ennetada. Ma püüan kasutada võimalikult pehmet vormi, aga alati ei võeta seda nii. Kindlasti ei taha ma tunnustust väärivat tööd tegevatele inimestele haiget teha.

Millised on teie järgmise aasta prioriteedid?

Tahan järgida seda, et põhiseaduse mõte ja säte poleks lihtsalt deklaratiivne. Üks prioriteet on universaalteenuste hind ja järelevalve nende hindade üle. Kindlasti tahan jätkata lasteõiguse kaitsega. Korrakaitseseadus on jälle esile tõusnud. Kas me võime ja saame ikka delegeerida riigi põhifunktsioonid? Minu arvates ei saa. See, mis puudutab Eesti riiklust laiemalt, on minu prioriteediks. Lisaks töö käigus tulevad uued teemad. Loomulikult tahaksin rohkem vaadata selliseid asju, nagu oli see käibemaksu vaidlus. Ka selles valdkonnas, kuidas kujunevad riigi tulud, sest ka need peavad lähtuma põhiseadusest. Rohkem tuleb panna rõhku majandusele, sest õigus ja demokraatia funktsioneerib, aga see kõik toimub teatud majanduskeskkonnas. Ei tohi unustada, et nagu kogu riigivõimu tegevus, kuulub ka eelarve menetlus ja sisuline õiguspärasus õiguskantsleri kontrolli alla.

Mis sõnadega te täna oma ettekande lõpetate? Kas on midagi, mida riigikogu liikmetele südamele panete?

Põhimõte on selles, et me ei saa sukelduda põhiseadusskleroosi ja unustada põhiseaduse elementaarseid sätteid, ükskõik millises majandussituatsioonis. Langused ja tõusud on möödaminevad, põhiseadus kehtib alati.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare