•• Mille üle olete praeguses Eestis uhke?

Mul on väga raske leida, mille üle uhke mitte olla. Kui ma võrdlen olukorda 20 aastat tagasi praegusega ja mõtlen demokraatiale, majandusele, inimeste enesetundele, siis tänast päeva ei anna tolle päevaga võrrelda. Kõige suurem erinevus on muidugi inimeste enda tunne, kas oled omal maal või sa olid omal maal võõra võimu all. Need on põhimõtteliselt nii erinevad asjad. Aga omal maal oma rahva keskel ja oma valitud võimu all elamine kas või vaesuses on inimesele kahtlemata suurem rikkus kui see, et oled kellegi võõra võimu all ja kõht on küll väga täis, kuid emotsionaalselt pole sa rahul. Need on võrreldamatud asjad.

Nüüd on mõnes mõttes keerulisem, kuid ma sugugi ei taha öelda, et halb. See on praegu meie elu koostisosa.

•• Ehk on inimesed unustanud selle, mis oli aastatel 1988–1991? Või kas nad peaksidki unustama?

Ei, unustama ei pea midagi! Inimene peab alati võrdlema läbi-käidud teed ja olukorda, kus ta on. Neid analüüsides peab ta mõtlema ennast homsesse. Minu arvates oleme ikkagi veel mingisuguses siirdeprotsessis. Me pole veel väljakujunenud ja arenenud demokraatiaga riik.

•• Kas te peate silmas poliitilist demokraatiat?

Jah. Vaadakem seda pisikemplemist ja teineteisele ärapanemise soovi. Poliitikud unustavad üsna tihti ära selle rahva olemasolu, kelle teenrid nad on.

•• Kui rahvast tervikuna vaatate, siis kas teil kripeldab midagi südames?

Mul on selline tunne, et rahvas ei tee ise suurt midagi valesti. Ma ei heida rahvale kunagi midagi ette, sest kõige rumalam on poliitikul või ükskõik kellel hakata süüdistama, et rahvas on rumal. Kahjuks avavad meie politoloogid vähe poliitiliste jõudude tegelikke kavatsusi ja  populismi.

•• Ometi on räägitud aastaid, kuidas rahvas on võimust võõrandunud…

Jah, on küll kahjuks.

•• Kas rahvast üldse huvitab poliitikas toimuv või on tekkinud käegalöömise tunne?

Mul ei ole head retsepti, aga peaks mõtlema, kuidas tuua rahvast ja eelkõige just nooremaid inimesi poliitikast huvitumise juurde tagasi. Nähtavasti iseloomustab see, et rahvas võõrandub poliitikast, olukorda, et inimestel on ikkagi suhteliselt hea elu. Kui Eestis valitseva olukorraga ei oldaks rahul, siis uskuge mind – küllap see rahvas oleks tunduvalt aktiivsem ja tuleks ka tänavale, nõuaks ja hüüaks rohkem.