Üks osa sellest on asjaolu, et väljaspool Eestit elab praegu kuni 200 000 eestlast, kes rohkem või vähem suhtlevad kodumaale jäänud sugulaste ja sõpradega. Nemad on hargmaised ehk mitmes riigis tegutsevad inimesed. See on uutmoodi elu, mis paneb ümber mõtlema nii tööturu-, maksu- kui ka kodakondsuspoliitikat, kirjutavad aruande autorid.

Aruande järgi on väljarände peamine tõuge endiselt eri ühiskonnarühmade suur ebavõrdsus, asjaolu, et kõik Eesti inimesed, eriti ääremaa elanikud ja lihtsamate tööde tegijad ei saa heaolu paranemisest küllaldaselt osa. Ebavõrdsus on Eestis Gini indeksi järgi üks Euroopa suuremaid.

Eesti eripära on, et maa ja linna ebavõrdsus on kujunenud eriti suureks: Tallinnas on jõukus elaniku kohta juba suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt, kuid äärealadel jääb jõukus Euroopa Liidu keskmisest märgatavalt maha. See on põhjustanud mahajäänud piirkondade elanike väljarände, et oma peredele sissetulek tagada.

Digiajastu ja odavad transpordiühendused on seda lihtsustanud, märgivad aruande autorid.