Internetita ajakirjaniku kurb seiklus elektripakettide rägastikus
Eestis on riigikantselei infoühiskonna nõuniku Siim Sikkuti sõnul 290 000 inimest, kes ei kasuta internetti. Neile tutvustavad uuest aastast avanevat elektriturgu ja aitavad kõikide pakettide seast õiget valida infotelefonid. Kujutan ette, et olen üks neist pea 300 000 inimesest.
Taustaks tean, et mu tuttava pensionäri keskmine kuuarve on kümne euro ringis. Küsin müüjailt, kui palju peaksin uuel aastal maksma, kui valin nende paketi.
Selle asemel et saaksin telefonitsi elektripakettide pakkumisi, tutvun hoopis närvihaige Beethoveniga, saan teada, kuidas sotsiaaltöötaja peaks suutma mulle paketti valida, ja et internetita on paketi valimiseks abi saamise võimalused nulliligidased.
10.46–10.55: lahke Vaike
Elektrituru infotelefoni otsas on Vaike. Ei oska pakettide kohta infot anda. On lahkesti nõus müüjate telefoninumbreid ette lugema. Äkitselt teatab, et saab ikkagi veidi järele vaadata, ja küsib: kui suur on mu aastane elektritarbimine?
No ma ei tea kilovatte. Miks peaksin? Kas poest piima ostja peab teadma, palju kulub selleks loomasööta, kui suur on transpordikulu? Ei pea. Tean, et maksan kümme eurot kuus.
Vaike arvutab, et kuukulu on umbes 150 kilovatti ja kõige soodsamad paketid peaks andma Eesti Energia ja 220 Energia.
Lõpuks arvutab ta kokku, et uuest aastast hakkaksin maksma 21–22 eurot. Aga miks te seda kõike paberile ei pane, võrdlusi inimestele välja ei saada, küsin. Vaike ohkab: ei jõua. Hinnad muutuvat iga päev.
11.15–11.25: tubli entusiast
Eesti Energia infotelefoni otsas on käisest termineid puistav entusiast. Palun soovitust. „Ei oska, peate ise valima. Meile kõik ka ju uus,” vastab ta entusiasmi vaibudes. Räägin kümneeurosest kuumaksest. Saan viimaks teada, et ju mu kuutarbimine on 50 kilovati ringis (varem väideti 150, mäletate). Ja et kuumakse tuleks 11–12 eurot (varem ju väideti 21–22, mäletate).
Kui ma lepingut ei sõlmi, hakkan maksma börsihinna järgi. Kui suur see on, küsin. Vaadake internetist, kõlab vastuseks.
11.42–11.48: selge Ksenja
Elektrumi ehk Latvenergo infotelefon. Ksenja on ääretult selge ja konkreetse jutuga. Ütleb, et väiketarbijale sobivad nii Pereklõpsu kui ka Säästuklõpsu pakett. Kui valin Pereklõpsu, on edaspidi arve 13 eurot. Internetita inimesel pole vaja teeninduspunkti minna, leping saadetakse koju. Nii lihtne ongi. Kui ma teaksin, mis katsumused veel ees ootavad, tuleks Ksenjale kohe tänutäheks musi anda.
11.56–12.02: üks gaasipakett
Eesti Gaas annab teada, et pole vaja ekselda pakettide rägastikus, neil on neid vaid üks. Vastaja vuristab „börsihind ja marginaal”, teeb mu kümneeurose jutu peale kiire arvutuse, millest jõuan kirja panna, et üks viiendik on neli koma kaheksa ja on viis koma kaks baashinnaks pluss võrgutasud.
Saan teada: mu tarbimine on umbes sada kilovatti ja umbes kolmteist eurot on vastus uue arve suuruse kohta.
12.45–12.50: elu kodulehel
220 Energia daam teatab, et kogu nende elu käib kodulehe kaudu. Äkki kutsuksin koju arvutiga sotsiaaltöötaja, kes asja selgeks teeks? Kindlasti aitavad raamatukogude internetipunktid, seal on spetsialistid, kuulen.
Palun ikkagi paketisoovitust. Teiselt poolt soovitakse, et ma kilovatid välja otsiksin. Siis arvutatakse, et ju on kuutarbimine umbes 20 (varasemad siis 50, 100 ja 150). „Aga meil ei ole võimalik kilovattideta arvutada,” saan lõpuks teada.
13.17–13.36: kiire Beethoven
„Võ pozvonili v otdel obsluživanii klientov…” teatab naisterahvas, siis sama eesti keeles. Ei olegi naisterahvas, hoopis robot VKG Energia telefoni otsas. Palub oodata, mängib Beethoveni „Kuupaistesonaati”, mis katkeb iga paarikümne sekundi tagant, et lasta kõlada hüüdel: „Võ pozvonili…” Muusika on tavaesitusest kaks korda kiirem. Kahekümne minuti järel ühendus katkeb.
14.59–15.04: Imatra ei vasta
„Teie kõnele vastatakse esimesel võimalusel,” teatab Imatra Elektri infotelefon. Heliseb viis minutit, seejärel helin katkeb. Minu võimalust küsimusi esitada ei tulegi.
Kurb kokkuvõte
Elektrimüüjad, kui Elektrum välja arvata, internetita inimestest ei hooli. Kui klienditeenindaja tahakski hoolida, siis puuduvad tal teadmised, kuidas abistada mõistetavate arvutuste, mitte hüüdlausetega.
Majandusministeerium saadab praegu laiali 610 000-eksemplarise tiraažiga voldikut, millest saab teada müüjate telefoninumbreid, mitte pakettide võrdlusandmeid. Selle peale, et kogu krempel inimkeelsesse teksti panna ja tavamõistusele hoomatavate arvutustega varustada, pole keegi vist mõelnud.
