INTERVJUU: Neeme Järvi: täna mu süda naerab

 (5)

Maestro Neeme Järvi vahetas „Joonase lähetamise” proovis Venemaalt solistiks palutud soprani Marina Lapina Estonia solisti Pille Lille vastu.

Miks te sellise vahetuse tegite?

Marina Lapina ei tundnud üldse partiid, ta oli täiesti ettevalmistamata ja ebaprofessionaalne. Saatsin ta ära, sest ta ei oska laulda. Või – võib-olla ta ka oskab laulda, aga ta ei teadnud partiid! Tema suhtumine oli vist selline, nagu ta oleks tulnud ei tea kuhu laulma, et küll tema järgi siis mängitakse. Ta ei osanud ka saksa keelt! Aga see on saksakeelne teos ja nõuab seda keelt!

Ma olen Pille Lillele väga tänulik, et ta sai laulma tulla. Pille on sedasama teost 13 aastat tagasi minuga plaadistanud. Ta on väga musikaalne inimene ja suutis ühe ööga selle endale uuesti selgeks teha! Täna (eile–toim) tuli ta proovi ja laulis oma osa suurepäraselt!

Lapina ärasaatmisest hakatakse nüüd ehk poliitilist tagamaad otsima.

See pole õige! Mingil juhul ei taha ma, et seda poliitiliselt võetakse. Ainus põhjus oli Lapina ebaprofessionaalsus. Täiesti kohusetundmatu on tulla laulma igasuguse ettevalmistuseta. Ma pole sellise suhtumisega harjunud. Minuga töötavad alati varem ettevalmistunud solistid, kes tulevad proovi, istuvad oma kohtadele ja laulavad. See on professionaalne kunst, mitte isetegevus.

Teie teene on ka see, et New Yorgi produtsent Jason Starr teeb „Joonase lähetamisest” DVD.

On. Aga Starr on teinud kõvasti järeleandmisi. Ta oli nõus kontserti üles võtma koos ETV (rahvusringhääling–toim) võttegrupiga ja mulle tundub, et nende koostöö sujub kenasti. ETV juhtkond on näinud, et seda asja on vaja teha. ETV-l polnud isegi digibussi (digiülekandejaama–toim), aga nad leidsid selle. See näitab, et hea tahtmise juures on kõik võimalik.

Minu eesmärk on ikka ja alati üks – Eestit maailmale näidata. Teos on väärt, et seda ette kanda ja DVD-le salvestada. Mul on väga hea meel, et Starr sellega nõustus.

See pole ju teie esimene ühisprojekt Jason Starriga?

Meie esimene projekt oli Mahleri II sümfoonia New Yorgi filharmoonikute, Philadelphia orkestri, New Jersey, Detroidi ja Metropolitani muusikutega. Mul on Ameerika muusikutega eriline vahekord, nad tulid ja tegid seda head tahtest. Toimus see 10.–11. aprillil 2006. aastal New Yorgi suures, sada aastat vanas väga hea akustikaga Riverside’i kirikus. Järgmine projekt oli meil Haagis, kui salvestasime Residentie (The Hague Phlilharmonic–toim) orkestriga Richard Straussi DVD. Sellele järgnes minu 70 aasta juubelikontsert Eestis, 2007. aasta mais, kus ERSO-t ka mu poisid juhatasid. Ja nüüd siis see projekt.

Tegemist on raske teosega.

See on tohutult komplitseeritud. See on suur oratoriaalne töö. Teda võiks isegi võrrelda Gustav Mahleri 8. ehk „Tuhandete sümfooniaga”. Tšehhidel on oma „Minu kodumaa”, sümfooniline tsükkel, mida mängitakse kõikjal maailmas. Nad alustavad festivali „Praha kevad” alati sellega, ette kantakse kuus sümfoonilist poeemi. Kohal on president, rahvas pidutseb. Meie võiksime ka Tobiase oratooriumiga alustada iga-aastast hooaega või suurt muusikaüritust, näiteks laulupidu. Oleksin siis alati valmis tulema seda juhatama. See pole palagan, vaid professionaalne teos, kunst. Seda võib võrrelda näiteks Brahmsi, ka mitmete teiste heliloojate suurte vokaalsümfooniliste teostega, just Saksa koolkonnaga. Selles teoses on väga palju Tobiase muusikat, teadmisi ja oskusi seda üheks suureks tervikuks teha.

Selle teose ettekandmiseks loodi ju lausa uus koor?

Jah. Eestis pole suurt koori, aga selleks puhuks loodi see kohe eraldi. Nad laulavad suurepäraselt! Äärmiselt toredad ja head lauljad. Ettevalmistus on väga hea. Mul on hea meel tõdeda, et Eesti on jõudnud oma muusikalise ettevalmistusega Euroopa tasemele ja seda saab nautida.

Kui palju võtab sellise suurteose ettevalmistamine aega?

See on nagu uue teose ettevalmistamine. Said trükitud uued orkestri hääled, uus partituur. Inimestele anti kätte uued noodid. See, mida Vardo Rumessen on selle teose jaoks teinud, on suur töö.

Loe veel

Teine kolossaalne kuju on Aivar Mäe. Ta on teoinimene ja võttis selle projekti oma südameasjaks – vabariigi 90. aastapäeva on ju vaja tähistada. Nagu nüüd välja tuleb, on see kõige tähtsam kultuuri suursündmus. Ausammas paraku valmis ei saanud, midagi erilist ja suurejoonelist ei saadud tehtud! Kultuurilt tõmmatakse ka järgmisel aastal suuri summasid maha – korraga tuleb nii palju negatiivseid uudiseid. Aga meie teeme heade tegijatega ikkagi suurt muusikat ega jäta pooleli. Eesti on väärt, et seda teost maailmale näidata, sest see on maailma, mitte ainult Eesti kultuuri osa.

Kuidas korraldati proovid? Teie saabusite ju alles kolmapäeval.

Eestis on üks tore, aktiivne ja professionaalne mees – Risto Joost. Temas on seda talenti, mida väga paljudel ei ole, kuid kes ometi ka teevad. Joost valmistas koori ette ja pani ta kõlama. Orkestriga oli veidi kergem, sest orkestrandid on seda juba mänginud. Kõigepealt mängisid Peeter Liljega ja pärast seda minuga – me oleme „Joonase lähetamist” ERSO-ga plaadistanud ja seetõttu on seal väga palju inimesi, kes seda teost tunnevad.

Millise tundega lähete täna õhtul dirigendipulti?

Väga raske küsimus. Kui ma maailmas orkestreid juhatan, on mul kogu aeg selline tunne, et pean midagi suurt ära tegema. Igal pool. Ma ei saa kunagi end lõdvaks lasta ja seetõttu pole mul suurt vahet. Aga siiski, vahe on see, et olen oma kodumaal Eestis ja ma saan kõneleda oma orkestrantidega, solistidega ja kooriga eesti keeles. On suurepärane, et Eesti kunst on niisugusel tasemel ja Eestis saab teha suuri asju – selle nimel mu süda naerab homme õhtul (täna–toim).

Aasta tagasi teiega intervjuud tehes rääkisime Mahleri 8. ehk „Tuhandete sümfooniast”. Et selle võiks ette kanda Eestis juubelilaulupeo raames. Toona tõid nii kultuuriminister kui ka mitmed dirigendid mulle terve hulga vastuväiteid, miks seda pole võimalik teha. Ja nüüd, esmaspäeval, tuli see Riias Läti Vabariigi 90. aastapäeva raames ettekandele. Esitasid selle 1000 lauljat ja ligi 300 orkestranti. Kas teil pole kahju?

Tehtigi ära?! Nüüd me ei saa enam rääkida, et oleme esimesed. Rääkisin juba siis, et mõelge, milline asi! Inimesed tegelevad siin kohalike asjadega, maailma asjadega ei taheta millegipärast tegeleda. Kui oleksime ise selle ära teinud, siis oleks Jason Starr taas siin olnud ja see oleks koos Eestiga jõudnud DVD-le. Aga ei, nii laialt mõelda ei osata.

Ometi, ehk võiks Mahleri 8. sümfoonia siiski Tallinna kultuuripealinna raames ära teha?

Muidugi, see oleks ideaalne! Võib teha ka ju täiesti eraldi muusikaürituse. Aga kuulsin, et Tallinna linn võttis ka juba kultuuriürituste pealt miljoneid kroone ära. Kuidas juhivad riiki sellised inimesed, kellel pole mõtlemist, et kultuurist algab kõik, algab rahvuskultuur? Olen päris kindel, et rahas pole asi. Ainult õige mõtlemine parandab asja. Mulle ei meeldi see lakkamatu hädaldamine ja raha puuduse jutu taha pugemine, mis Eestist välja paistab.

Kas unistate endiselt uuest ooperimajast?

Muidugi! Estonias on kontserdisaali pool olnud alati üürimaksja Estonia teatrile, kuigi ometi on see ju üks maja. Aga ma usun uueks Estonia juhiks saavasse Aivar Mäesse. Mäe on ehitanud suurepäraseid kontserdisaale ja Estonia teatrile on võimalik teha sobiv juurdeehitus – Pärnu maantee poole on ju nii palju ruumi. Seetõttu oleks võimalik ehitada mitmele tuhandele kuulajale mõeldud saal. Andekus on esimene tingimus, teine on tahtmine. Aivar Mäes on need mõlemad olulised jooned olemas.

Olete sellel hooajal juhtinud tõeliselt kuulsaid maailma tipporkestreid: Londoni ja Chicago filharmoonikud, Concertgebouw orkester. Loomulikult kuulub teie kontserdihooaega veel New Jersey, nüüd aasta lõpus veel Haagi filharmoonikud. Kuidas te jõuate?

Mulle meeldib end proovile panna, iseendaga võistelda. Ma ei võistle kellegi teisega. Proovin oma kunsti edasi anda ja proovin, mida ja kuidas professionaalsed orkestrid mulle vastavad. Kontrollin nende taset ja kuidas on momendil nende olukord. Kas nad on võimelised minust kui dirigendist aru saama? Mul on nendega varasemad kontaktid, kuid need ununevad, kui sa ei käi. Mul on alati põnev minna jälle selle orkestri juurde ja vaadata, milline on tase. Ei ole häid ega halbu orkestreid, on head või halvad dirigendid.

Suurteos

Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine”

•• Oratoorium tuleb ettekandele 21. novembril Estonia kontserdisaalis ja 22. novembril Vanemuise kontserdimajas.

•• Viimati 1999. aastal Eesti publiku ees tervikuna kõlanud oratooriumi on restaureerinud ja täiendanud Vardo Rumesse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare